Näen, et Sirje modes mu vahepealse kommi välja, seega kordusväide sealsest: Sinu õe poolt viidatud finantsinstrumentide keerulisusega praegu kindlasti tegemist ei ole. Hüpoteegitagatisega võlakiri on umbes sama lihtne instrument nagu hüpoteeklaen. Ta ei tegele vist igapäevaselt tuletisinstrumentide juriidikaga, seetõttu siis vist selline veidi oh-ah hinnang.
Mida me siis sekkumisena käsitleme? Kas seda, et avalik võim ei kontrolli mida subjektid teevad või avalik võim üritab mõjutada protsesse nende loomulikust kulust erinevalt toimuma. Võiks öelda, et tegelikkuses oli kolm sekkumist a) intressi kunstlikult madalal hoidmine b) massiivsed riiklikud elamuehituse soodustamise programmid (USA teema) c) teadlik (küll mittesekkumise hõnguline) silma kinni pigistamine pankade krediidiriski kontrollimisel. a) kui poleks sekkutud, siis oleks intress ilmselt kõrgem olnud, eriti EUR-i intress b) kui elamuehitus oleks omasoodu arenenud, siis poleks paljud praegu haamri alla mineva majaga inimestel seda võimalust tekkinud c) USA pangandussüsteem on üks maailma enim-reguleeritud pangandussüsteeme. Tänu 20-ndate aastate bank run-idele on neil kogemust rohkem kui kellel iganes Euroopas. Sekkumine oli teadlik tavapärase ranguse tagasihoidmine finantsasutuste kontrollimisel.
Väidan, et pangad polnud lollid. Nii ka Eesti inimesed, ettevõtted ja pangad polnud lollid. Nad tegid täiesti õigeid ja ratsionaalseid asju. Hetkel on olud muutunud a) intress tõusnud b) nafta jms inflatsiooni tulemusel üldine hinnatõus c) tunduvalt sügavamatest protsessidest alguse saanud USA majanduslangus jõudis lihtsalt välja ühte paistetama läinud sektorisse.
"Mis puutub Eestisse, siis see, et siin rahandust poliitiliselt juhtida ja mõjutada peaaegu ei saa, ei ole mingi paratamatu loodusseadus. See on meie kokkulepe, mille oleksime võinud ümber teha."
Sa seal Itaalias vist rahandust ei õpi. Rahandust (fiscal) juhitakse meil vägagi poliitiliselt aga eelarvedefitsiidi keelu kitsendusega, mis on minu arvates igati positiivne piirang. Rahapoliitika (monetary) puhul on maailmas väga vähe riike kus poliitikud seda juhivad. Üldjuhul on see lõppenud fiaskoga.
Aga räägi siis, kuidas Sina oleks mõjutanud Eesti eelarve ehk fiskaal ja monetaar- ehk rahapoliitikat. Äkki on mul mõned õilsad mõtted kahe silma vahele jäänud.
Et teada saada, milline on elu pärast kapitalismi - ava silmad, vaata ringi.
Tuesday, October 7, 2008
Sirtsule keskpanganduse A-st ja B-st
Intressimäärasid kontrollivad eelkõige need, kellel selleks on a) seaduslik võimalus b) piisavalt rikkust c) põhjendatud motiivid. Eesti rahasüsteemi ülesehitusest tulenevalt siin enamuse riikide poolt rakendavat meetodit - riig võlakirjade ost-müük rakendada ei saa, sest Eestis ei tohi riik seaduse järgi laenu võtta ja eelarvet defitsiiti lasta.
Eesti kinnisvara juba 4 aastat kallim kui Berliinis? Paluks allikat. See, et Tallinna kõige kallim pind on kallim kui keskmine pind Berliinis ei tähenda, et on "kallim". Kas Antsla linna puumaja ruudu hind on ka suurem kui Berliinis?
See, et EBS-is ei õpetatud, kuidas on keskpanga reservimäärad ja intressimäärad seotud ei tähenda, et see ei toetuks majandusseadustele. Täpsemalt öeldes toetub see lihtsale matemaatikale:
Oletame, et pangad saavad rahaturult võtta raha intressimääraga 10% aastas. S.t., et iga võetud 100 krooni pealt peab 10 krooni intresse maksma. Keskpanga reserve protsendina avalikkuselt võetud deposiitidelt. Ühelt poolt on see mõeldud kogu rahasüsteemi likviidsuspuhvri loomiseks, teisalt on see mõeldud intressimäära reguleerimiseks. Kuna pankade vaheline laenamine on üldjuhul lühiajaline, siis kvalifitseeruvad (või vajadusel võib ka pikaajalised interbank laenud kvalifitseerida) deposiitideks.
Oletame nüüd, et keskpanga poolne nõue on, et keskpangas tuleb deponeerida 50% võetud deposiitidest ja saadud laenudest. Ja loomulikult ei maksa keskpangalt selle pealt kommertsintressi - risk on oluliselt madalam ja peamine eesmärk on intresse reguleerida. Lihtsuse huvides - keskpank maksab 0% intressi. See tähendab, et saadud 100 krooni pealt tuleb ikka 10 eeku maksta laenuandjale intressi aga välja tuleb seda raha laenata 2x kõrgema intressiga, et nulli jääda pluss siis veel panga marginaal.
Kas oli piisavalt puust ja punaseks?
On mitmeid põhjuseid, miks rahasüsteemis raha hinda on kõige efektiivsem (ja Eestis ainuvõimalik) mõjutada just läbi reservimäära aga mitte leiutada intressidele otsa käibe- või aktsiisimaksu.
Väide, et praeguse kriisi probleem ei tulene sekkumisest vaid võimalusest pankade aktsiaid omada on pehmelt öeldes uudne. Pankade voli omada mingeid varasid reguleerivad kapitaliadekvaatsusnormid. Vanasti nimetati neid Baseli reegliteks. Idee siis selles, et eriliigiliste varade, milleks pangas on raha, lühiajalised väärtpaberid, laenud, pikaajalised väärtpaberid (aktsiad), kinnisvara arvutatakse erineva protsendiga üks number ja omakapitali peab pangal olema vähemalt tolle numbri jagu. 80-ndate kriisi järel tõsteti kinnisvara adekvaatsusmäära, pärast 90-ndate lõpu kriisi aktsiate ja tuletisinstrumentide reservimääru. Aktsia omamine pole iseenesest paha. Garanteeritud tulu ei anna, tulu võib olla suur, kaotus fataalne. Aktsiate omamine on pankadel piiratud niikuinii (% varade mahust).
Selle nö kriisi algusots madalate intressimääradega ja riikide poolse lodevusega finantsasutuste kontrollimisel on selge. Segaseks läheb faasis "mis sai edasi". Tatsu õeke kirjutas lehes, et kõik tuleb sellest, et finantsinstrumendid on nii keeruliseks läinud, et keegi ei saa aru ja siis lähevadki asjad sassi. Kahtlen, kas ta töötab finantsvaldkonna juristina, sest see jutt on "so 90-ies". See oli 90-ndate lõpp ja lood teemal Barings jms kui räägiti instrumentide liigsest keerukusest - intressi swap-ide futuuridest. Praegu on see ikka paremini reguleeritud ja praeguse kriisi põhjus ei ole tuletisinstrumendid.
Imelik on see, et hüpoteekide järelturg on toiminud aastakümneid, et mitte vähemalt sada aastat. See, et laenuportfelle sekuritariseeritakse, ehk muudetakse omakorda väärtpaberiteks pole ka midagi uut ja imelikku. Fanny Mae ja Freddie Mac on ju lihtsalt hüpoteekide järelturu powerhouse-id. Probleem on ikkagi nende laenude kvaliteedis ja küsimus on, et kas probleem on ka viisis kuidas neid miksiti ja mätšiti. Aga selles viimases saab probleem olla niivõrd, kuivõrd osteti teadlikult kehva kvaliteediga hüpoteeke makstes nende eest liiga kõrget hinda. Need halvad laenud olid olemas enne kui Mae ja Mac neid ostma hakkasid.
Swedbanki lugu on hea näide sellest vallast - alguses räägitakse, et neil on Lehman Brothersis mitu head miljardit varasid ja nüüd teatavad, et nad ei provisjoneeri mitte sentigi, sest tegemist on täiesti performivate laenude tagatisel olevate võlakirjadega. Sõnaga LB või 10 korda pankrotti minna aga Swedbanki käsi käib vastavalt sellele kui kvaliteetne on võlakirjade taga olevad laenud.
Eesti kinnisvara juba 4 aastat kallim kui Berliinis? Paluks allikat. See, et Tallinna kõige kallim pind on kallim kui keskmine pind Berliinis ei tähenda, et on "kallim". Kas Antsla linna puumaja ruudu hind on ka suurem kui Berliinis?
See, et EBS-is ei õpetatud, kuidas on keskpanga reservimäärad ja intressimäärad seotud ei tähenda, et see ei toetuks majandusseadustele. Täpsemalt öeldes toetub see lihtsale matemaatikale:
Oletame, et pangad saavad rahaturult võtta raha intressimääraga 10% aastas. S.t., et iga võetud 100 krooni pealt peab 10 krooni intresse maksma. Keskpanga reserve protsendina avalikkuselt võetud deposiitidelt. Ühelt poolt on see mõeldud kogu rahasüsteemi likviidsuspuhvri loomiseks, teisalt on see mõeldud intressimäära reguleerimiseks. Kuna pankade vaheline laenamine on üldjuhul lühiajaline, siis kvalifitseeruvad (või vajadusel võib ka pikaajalised interbank laenud kvalifitseerida) deposiitideks.
Oletame nüüd, et keskpanga poolne nõue on, et keskpangas tuleb deponeerida 50% võetud deposiitidest ja saadud laenudest. Ja loomulikult ei maksa keskpangalt selle pealt kommertsintressi - risk on oluliselt madalam ja peamine eesmärk on intresse reguleerida. Lihtsuse huvides - keskpank maksab 0% intressi. See tähendab, et saadud 100 krooni pealt tuleb ikka 10 eeku maksta laenuandjale intressi aga välja tuleb seda raha laenata 2x kõrgema intressiga, et nulli jääda pluss siis veel panga marginaal.
Kas oli piisavalt puust ja punaseks?
On mitmeid põhjuseid, miks rahasüsteemis raha hinda on kõige efektiivsem (ja Eestis ainuvõimalik) mõjutada just läbi reservimäära aga mitte leiutada intressidele otsa käibe- või aktsiisimaksu.
Väide, et praeguse kriisi probleem ei tulene sekkumisest vaid võimalusest pankade aktsiaid omada on pehmelt öeldes uudne. Pankade voli omada mingeid varasid reguleerivad kapitaliadekvaatsusnormid. Vanasti nimetati neid Baseli reegliteks. Idee siis selles, et eriliigiliste varade, milleks pangas on raha, lühiajalised väärtpaberid, laenud, pikaajalised väärtpaberid (aktsiad), kinnisvara arvutatakse erineva protsendiga üks number ja omakapitali peab pangal olema vähemalt tolle numbri jagu. 80-ndate kriisi järel tõsteti kinnisvara adekvaatsusmäära, pärast 90-ndate lõpu kriisi aktsiate ja tuletisinstrumentide reservimääru. Aktsia omamine pole iseenesest paha. Garanteeritud tulu ei anna, tulu võib olla suur, kaotus fataalne. Aktsiate omamine on pankadel piiratud niikuinii (% varade mahust).
Selle nö kriisi algusots madalate intressimääradega ja riikide poolse lodevusega finantsasutuste kontrollimisel on selge. Segaseks läheb faasis "mis sai edasi". Tatsu õeke kirjutas lehes, et kõik tuleb sellest, et finantsinstrumendid on nii keeruliseks läinud, et keegi ei saa aru ja siis lähevadki asjad sassi. Kahtlen, kas ta töötab finantsvaldkonna juristina, sest see jutt on "so 90-ies". See oli 90-ndate lõpp ja lood teemal Barings jms kui räägiti instrumentide liigsest keerukusest - intressi swap-ide futuuridest. Praegu on see ikka paremini reguleeritud ja praeguse kriisi põhjus ei ole tuletisinstrumendid.
Imelik on see, et hüpoteekide järelturg on toiminud aastakümneid, et mitte vähemalt sada aastat. See, et laenuportfelle sekuritariseeritakse, ehk muudetakse omakorda väärtpaberiteks pole ka midagi uut ja imelikku. Fanny Mae ja Freddie Mac on ju lihtsalt hüpoteekide järelturu powerhouse-id. Probleem on ikkagi nende laenude kvaliteedis ja küsimus on, et kas probleem on ka viisis kuidas neid miksiti ja mätšiti. Aga selles viimases saab probleem olla niivõrd, kuivõrd osteti teadlikult kehva kvaliteediga hüpoteeke makstes nende eest liiga kõrget hinda. Need halvad laenud olid olemas enne kui Mae ja Mac neid ostma hakkasid.
Swedbanki lugu on hea näide sellest vallast - alguses räägitakse, et neil on Lehman Brothersis mitu head miljardit varasid ja nüüd teatavad, et nad ei provisjoneeri mitte sentigi, sest tegemist on täiesti performivate laenude tagatisel olevate võlakirjadega. Sõnaga LB või 10 korda pankrotti minna aga Swedbanki käsi käib vastavalt sellele kui kvaliteetne on võlakirjade taga olevad laenud.
Miks Ansip ja Lipstok pahad on
Selline maa külmas kärss kärnas moodi jutt kukkus seekord välja aga paraku on kogu majandustegelikkus ja majanduspoliitika seda täis.
Võtame näiteks lihtsa asja: oletame, et Ansip on süüdi, et Eestis on majanduskriis. Kuidas kriis tuli? Kriis tuli sellest, et Euroopa Keskpank hoidis s.h. Saksamaa majanduse turgutamiseks pikalt EUR-i intressi madalal ning samale ajale sattus ka EL-i laienemine. Intressimäärade selline pikaajaline vägivaldne kontrollimine on ehe sotsialistlik-sotsiaaldemokraatlik sekkumine.
Kinnisvara oli siin odav. Mis odav, läheb kallimaks. Kui raha on ka odav, siis on seda põhjust paigutada ka riskantsesse investeeringusse. Tuldi, pandi. Läks nagu ümberringi näha.
Mida siis oleks teha saanud? Kuna Ansipi võimalused Euroopa Keskpanka mõjutada on piiratud ja valitsuse mõju Eesti Pangale vastavalt seadusele null, siis äkki oleks reformar Lipstokki kuidagi mõnel saunapeol mõjutada. "Maksustada" laenud? Et vähem laenu antaks ja needki laenud oleks kallimad.
Kõige tüüpilisem viis seda teha oleks kommertspankade kohustus hoida väga kõrge reservimääraga raha keskpangas null intressi peal. Et see tol ajal vähegi mõiganuks oleks pidanud see reservimäär olema 50% kandis. Siis oleks ju kõik väga hästi olnud - pangalaen ei oleks sugugi nii kättesaadav olnud, kinnisvara hinnad oleks tõusnud natukene (aga kõigest natukene aeglasemalt). Majandus oleks kasvanud ehk 3-4%. Inimeste palgad oleks kasvanud 20% asemel mingi number alla 10%. Keskmine palk oleks 12-13 tuhande asemel alla 10k ja riigieelarves oleks raha 10+ miljardit vähem. See tähendab, et siis inimeste maksevõime, raha hinna (intressi) ja kinnisvara hindade proportsioon oleks olnud teine ja kahtlustan, et lihtinimese kahjuks. Aga nii see on - kui sekkuda, siis saab kusagilt mujalt tala.
Kusjuures see pauk, mis praegu käes on, oleks igal juhul varem või hiljem saabunud. Kukkumise positsioon oleks olnud tublisti kehvem ja tagajärjed ka kehvemad.
Aga üldiselt tundub selle kriisi ajalugu olevat üks liigne sekkumine teise järel. Liiga palju räägitakse pahadest pankades. Vähem räägitakse sellest, et laenamise buumi taga on märkimisväärne riiklik toetamine ja silma kinni pigistamine, et "lihtsal inimesel hea elada oleks". Ja nüüd siis loobitakse raha musta auku. Õige ärimees saab sellest ainult innustust - aja sitta äri - küll riik kinni maksab. Aga valida tuleb õige sitt äri - see, mis kinni makstakse.
Tatsutahimele selline küsimus, et enne kui kapitalismi kriisist rääkida oleks hää määratleda, mis see kapitalism on. Praeguses kriisi on väga julge väita, et see kriis on just kapitalismi kriis.
Võtame näiteks lihtsa asja: oletame, et Ansip on süüdi, et Eestis on majanduskriis. Kuidas kriis tuli? Kriis tuli sellest, et Euroopa Keskpank hoidis s.h. Saksamaa majanduse turgutamiseks pikalt EUR-i intressi madalal ning samale ajale sattus ka EL-i laienemine. Intressimäärade selline pikaajaline vägivaldne kontrollimine on ehe sotsialistlik-sotsiaaldemokraatlik sekkumine.
Kinnisvara oli siin odav. Mis odav, läheb kallimaks. Kui raha on ka odav, siis on seda põhjust paigutada ka riskantsesse investeeringusse. Tuldi, pandi. Läks nagu ümberringi näha.
Mida siis oleks teha saanud? Kuna Ansipi võimalused Euroopa Keskpanka mõjutada on piiratud ja valitsuse mõju Eesti Pangale vastavalt seadusele null, siis äkki oleks reformar Lipstokki kuidagi mõnel saunapeol mõjutada. "Maksustada" laenud? Et vähem laenu antaks ja needki laenud oleks kallimad.
Kõige tüüpilisem viis seda teha oleks kommertspankade kohustus hoida väga kõrge reservimääraga raha keskpangas null intressi peal. Et see tol ajal vähegi mõiganuks oleks pidanud see reservimäär olema 50% kandis. Siis oleks ju kõik väga hästi olnud - pangalaen ei oleks sugugi nii kättesaadav olnud, kinnisvara hinnad oleks tõusnud natukene (aga kõigest natukene aeglasemalt). Majandus oleks kasvanud ehk 3-4%. Inimeste palgad oleks kasvanud 20% asemel mingi number alla 10%. Keskmine palk oleks 12-13 tuhande asemel alla 10k ja riigieelarves oleks raha 10+ miljardit vähem. See tähendab, et siis inimeste maksevõime, raha hinna (intressi) ja kinnisvara hindade proportsioon oleks olnud teine ja kahtlustan, et lihtinimese kahjuks. Aga nii see on - kui sekkuda, siis saab kusagilt mujalt tala.
Kusjuures see pauk, mis praegu käes on, oleks igal juhul varem või hiljem saabunud. Kukkumise positsioon oleks olnud tublisti kehvem ja tagajärjed ka kehvemad.
Aga üldiselt tundub selle kriisi ajalugu olevat üks liigne sekkumine teise järel. Liiga palju räägitakse pahadest pankades. Vähem räägitakse sellest, et laenamise buumi taga on märkimisväärne riiklik toetamine ja silma kinni pigistamine, et "lihtsal inimesel hea elada oleks". Ja nüüd siis loobitakse raha musta auku. Õige ärimees saab sellest ainult innustust - aja sitta äri - küll riik kinni maksab. Aga valida tuleb õige sitt äri - see, mis kinni makstakse.
Tatsutahimele selline küsimus, et enne kui kapitalismi kriisist rääkida oleks hää määratleda, mis see kapitalism on. Praeguses kriisi on väga julge väita, et see kriis on just kapitalismi kriis.
Subscribe to:
Comments (Atom)