Intressimäärasid kontrollivad eelkõige need, kellel selleks on a) seaduslik võimalus b) piisavalt rikkust c) põhjendatud motiivid. Eesti rahasüsteemi ülesehitusest tulenevalt siin enamuse riikide poolt rakendavat meetodit - riig võlakirjade ost-müük rakendada ei saa, sest Eestis ei tohi riik seaduse järgi laenu võtta ja eelarvet defitsiiti lasta.
Eesti kinnisvara juba 4 aastat kallim kui Berliinis? Paluks allikat. See, et Tallinna kõige kallim pind on kallim kui keskmine pind Berliinis ei tähenda, et on "kallim". Kas Antsla linna puumaja ruudu hind on ka suurem kui Berliinis?
See, et EBS-is ei õpetatud, kuidas on keskpanga reservimäärad ja intressimäärad seotud ei tähenda, et see ei toetuks majandusseadustele. Täpsemalt öeldes toetub see lihtsale matemaatikale:
Oletame, et pangad saavad rahaturult võtta raha intressimääraga 10% aastas. S.t., et iga võetud 100 krooni pealt peab 10 krooni intresse maksma. Keskpanga reserve protsendina avalikkuselt võetud deposiitidelt. Ühelt poolt on see mõeldud kogu rahasüsteemi likviidsuspuhvri loomiseks, teisalt on see mõeldud intressimäära reguleerimiseks. Kuna pankade vaheline laenamine on üldjuhul lühiajaline, siis kvalifitseeruvad (või vajadusel võib ka pikaajalised interbank laenud kvalifitseerida) deposiitideks.
Oletame nüüd, et keskpanga poolne nõue on, et keskpangas tuleb deponeerida 50% võetud deposiitidest ja saadud laenudest. Ja loomulikult ei maksa keskpangalt selle pealt kommertsintressi - risk on oluliselt madalam ja peamine eesmärk on intresse reguleerida. Lihtsuse huvides - keskpank maksab 0% intressi. See tähendab, et saadud 100 krooni pealt tuleb ikka 10 eeku maksta laenuandjale intressi aga välja tuleb seda raha laenata 2x kõrgema intressiga, et nulli jääda pluss siis veel panga marginaal.
Kas oli piisavalt puust ja punaseks?
On mitmeid põhjuseid, miks rahasüsteemis raha hinda on kõige efektiivsem (ja Eestis ainuvõimalik) mõjutada just läbi reservimäära aga mitte leiutada intressidele otsa käibe- või aktsiisimaksu.
Väide, et praeguse kriisi probleem ei tulene sekkumisest vaid võimalusest pankade aktsiaid omada on pehmelt öeldes uudne. Pankade voli omada mingeid varasid reguleerivad kapitaliadekvaatsusnormid. Vanasti nimetati neid Baseli reegliteks. Idee siis selles, et eriliigiliste varade, milleks pangas on raha, lühiajalised väärtpaberid, laenud, pikaajalised väärtpaberid (aktsiad), kinnisvara arvutatakse erineva protsendiga üks number ja omakapitali peab pangal olema vähemalt tolle numbri jagu. 80-ndate kriisi järel tõsteti kinnisvara adekvaatsusmäära, pärast 90-ndate lõpu kriisi aktsiate ja tuletisinstrumentide reservimääru. Aktsia omamine pole iseenesest paha. Garanteeritud tulu ei anna, tulu võib olla suur, kaotus fataalne. Aktsiate omamine on pankadel piiratud niikuinii (% varade mahust).
Selle nö kriisi algusots madalate intressimääradega ja riikide poolse lodevusega finantsasutuste kontrollimisel on selge. Segaseks läheb faasis "mis sai edasi". Tatsu õeke kirjutas lehes, et kõik tuleb sellest, et finantsinstrumendid on nii keeruliseks läinud, et keegi ei saa aru ja siis lähevadki asjad sassi. Kahtlen, kas ta töötab finantsvaldkonna juristina, sest see jutt on "so 90-ies". See oli 90-ndate lõpp ja lood teemal Barings jms kui räägiti instrumentide liigsest keerukusest - intressi swap-ide futuuridest. Praegu on see ikka paremini reguleeritud ja praeguse kriisi põhjus ei ole tuletisinstrumendid.
Imelik on see, et hüpoteekide järelturg on toiminud aastakümneid, et mitte vähemalt sada aastat. See, et laenuportfelle sekuritariseeritakse, ehk muudetakse omakorda väärtpaberiteks pole ka midagi uut ja imelikku. Fanny Mae ja Freddie Mac on ju lihtsalt hüpoteekide järelturu powerhouse-id. Probleem on ikkagi nende laenude kvaliteedis ja küsimus on, et kas probleem on ka viisis kuidas neid miksiti ja mätšiti. Aga selles viimases saab probleem olla niivõrd, kuivõrd osteti teadlikult kehva kvaliteediga hüpoteeke makstes nende eest liiga kõrget hinda. Need halvad laenud olid olemas enne kui Mae ja Mac neid ostma hakkasid.
Swedbanki lugu on hea näide sellest vallast - alguses räägitakse, et neil on Lehman Brothersis mitu head miljardit varasid ja nüüd teatavad, et nad ei provisjoneeri mitte sentigi, sest tegemist on täiesti performivate laenude tagatisel olevate võlakirjadega. Sõnaga LB või 10 korda pankrotti minna aga Swedbanki käsi käib vastavalt sellele kui kvaliteetne on võlakirjade taga olevad laenud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment