http://www.keskerakond.ee/savisaar/2009/10/25/edgar-savisaar-venemaast-ja-venelastest/#comment-15281
Kui palju siis transiidist neid miljardeid tuleb. Transiit on võrreldes tootmise, põllumajanduse, teeninduse ja isegi kaubandusega üks madalaima lisandväärtusega tegevusvaldkondi, eriti olukorras, kus transiidiettevõtjad ise on pärit väljastpoolt. See, et parimatel aegadel võis transiidi käive olla ehk suurusjärgus 10-15 miljardit, millest Eestisse jäi võib-olla ehk miljard. Käibemaksu sealt riigikassasse suurt ei laeku, kui siis tööjõumaksud. Ei saa ju huvitada see, mida tegelikult pole olemas. Samas valimislubaduseks, mida kunagi täitma ei pea, sobib küll.
Seda, millise mõjuga on Venemaa omamine suure kaubanduspartnerina näitas meile 90-ndate algus ja 1998 aasta majanduskriis. Kui ikkagi 40% ekspordist moodustav välisturg ära kukub nagu praegu kukkusid ära meie ekspordist rohkem kui 40% moodustavad arenenud lääneriigid, siis on tulemus sama mis praegu. Ainult, et Venemaa turg on tunduvalt etteaimamatum ja kindlasti kasutatakse väliskaubandust meie poliitiliseks mõjutamiseks.
Hetkel siin tunnistate, et arutasite ja tegite ettepanekuid Eesti välispoliitika küsimustes, milleks Teil puudus igasugune mandaat Eesti valitsuselt. Ei ole ka kuulnud, et Te nagu tava ette näeb oma välispoliitilistest aruteludest Välisministeeriumi oleks teavitanud. Jah, tõenäoliselt oli see suu soojaks jutt, sest arukat vastukaja nendele ettepanekutele niikuinii ei tule ja/või on tegemist lihtsalt bluffiga, sest neid väiteid kontrollida pole võimalik.
Viisavabadus Venemaa jaoks tähendab vastastikkust viisavabadust ehk siis viisavabadust Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumiga. Süüdistada Välisministeeriumi on rumalus nii Teie kui Teie Moskva kontaktide poolt.
Kui Rein Langi kohta on olemas kuriteokoosseis, siis võiks Hr Savisaar esitada Riigiprokuratuuri avalduse ja koosseisu olemasolu puhul pole neil mingit õigust keelduda krim asja algatamisest. Aga miks seda ei tehta? Lihtsalt selleks, et ebaselge kaasuse puhul on tunduvalt lihtsam lõputult nämmutada kui et tegusid teha.
Kõnealune Vene Teatrit puudutav artikkel sirbis on
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9507:vaeljavaade-eelarveaugust&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13
ja enamus poliitpropagandana mõeldud väited on ka kõrvalseisjale kergelt ümber lükatavad:
- tegemist pole ülekuldamise ega vaesusessejätmisega. Väike ja kohalikku kultuuriruumi mittekuuluv teater ongi kallim ülal pidada;
- teater kus liigse usaldamise tõttu asjad käest ära läksid ja nüüd tänu "kohalike" karmikäelise sekkumise tõttu järjele on saanud on loomulik, et asjade lõpuni kordategemiseks on lisaraha vaja. On loomulikult ka alternatiiv, mis siinsest parastavast suhtumisest läbi - lasta sellel seni mitte toimima saanud üritusel lõplikult hääbuda. Aga seda Keskerakond näiteks ei lubaks;
- kui teil on tuua kasvõi üks tsitaat, kus Jänes on Vene Teatri väidetavat lisafinantseerimist valimisargumendina kasutanud, siis olen nõus uskuma, et asjal on valimispropaganda maik juures. Lubatagu ka meelde tuletada, et Linnateatri finantseerimise ümber veiderdamine (finantseerimata jätmine) oli KE linnavalitsuse ettevõtmine. Rahvahääletuse kasutamine sealjuures vaid piinlik kattevari.
Vaevalt, et see kommentaar avaldatakse, veel vähem vastatakse aga kirjatüki tegelik autor võtaks vaevaks äkki vastuväiteid kommenteerida?
Sunday, October 25, 2009
Monday, January 5, 2009
Meeldib = demokraatia. Ei meeldi -> fašism
http://vasak.blogspot.com/2009/01/eestil-on-lootust-demkraatlikule.html
Täpselt nii tundub, et nõnda Eesti kvaasivasakpoolsed arvavad. Kui demokraatliku mehanismi tulemus neile subjektiivselt meeldib, siis on tegemist tõesti demokraatiaga ja kui ei meeldi, siis on tegemist fašismiga või natsismiga või diskrimineerimise ja vähemuste õiguste eiramisega.
Et saaks selgemaks, kas tegemist on subjektivismi või tõelise demokraatiaihalusega esitasin mõned küsimused, millele vaevalt küll vastatakse, kusjuures tõenäosus, et isegi kommentaar modetakse välja, kuna on liiga provokatiivne.
Edit: Naelapea pihta. Nii kirjutas Sirje selle kommi peale: AR, mulle ei meeldinud su komm. liiga palju imelikke küsimusi. hoia neid ametlikeks kohtumisteks.
- Kas Siim Kallas on kurjategija?
- Kas Andrus Ansip on paha või süüdi selle pärast, mida ta Aprillis tegi?
- Kas Eestil on Sinu arvates lootus demokraatiale sellepärast, et kohtu otsus ühtis Sinu subjektiivse poolehoiuarvamusega?
- Kas otsus oli õiglane sellepärast, et ta "pani vastu nina" poliitikutele/ametnikele, kes Sulle isiklikult ei meeldi?
Tatsu,
- Kas kohtud on Sinu arvates õiglased sellepärast, et langetasid Sulle meeldiva otsuse? Kui palju Sa tead selle istungi süüdistuskokkuvõttest, tõenditest ja kohtuarutelu käigust, et väita midagi kohtute iseseisvuse ja sõltumatuse kohta. Või on Sul mõnest muust kohtucase'ist andmeid vastupidise kohta?
Ja küsimus teile mõlemale:
- Kas demokraatia on midagi sellist, mille tulemus teile subjektiivselt meeldib ja/või mis Teie subjektiivset arvamust reservatsioonideta kuulda võtab. Ja kui see nii ei ole, siis on tegemist mitte-demokraatlikkusega või näiteks natsismiga. Või on demokraatia mehanism, mille tulemused võivad olla meile mõnest subjektiivselt mittemeeldivad aga nendega tuleb arvestada?
Täpselt nii tundub, et nõnda Eesti kvaasivasakpoolsed arvavad. Kui demokraatliku mehanismi tulemus neile subjektiivselt meeldib, siis on tegemist tõesti demokraatiaga ja kui ei meeldi, siis on tegemist fašismiga või natsismiga või diskrimineerimise ja vähemuste õiguste eiramisega.
Et saaks selgemaks, kas tegemist on subjektivismi või tõelise demokraatiaihalusega esitasin mõned küsimused, millele vaevalt küll vastatakse, kusjuures tõenäosus, et isegi kommentaar modetakse välja, kuna on liiga provokatiivne.
Edit: Naelapea pihta. Nii kirjutas Sirje selle kommi peale: AR, mulle ei meeldinud su komm. liiga palju imelikke küsimusi. hoia neid ametlikeks kohtumisteks.
- Kas Siim Kallas on kurjategija?
- Kas Andrus Ansip on paha või süüdi selle pärast, mida ta Aprillis tegi?
- Kas Eestil on Sinu arvates lootus demokraatiale sellepärast, et kohtu otsus ühtis Sinu subjektiivse poolehoiuarvamusega?
- Kas otsus oli õiglane sellepärast, et ta "pani vastu nina" poliitikutele/ametnikele, kes Sulle isiklikult ei meeldi?
Tatsu,
- Kas kohtud on Sinu arvates õiglased sellepärast, et langetasid Sulle meeldiva otsuse? Kui palju Sa tead selle istungi süüdistuskokkuvõttest, tõenditest ja kohtuarutelu käigust, et väita midagi kohtute iseseisvuse ja sõltumatuse kohta. Või on Sul mõnest muust kohtucase'ist andmeid vastupidise kohta?
Ja küsimus teile mõlemale:
- Kas demokraatia on midagi sellist, mille tulemus teile subjektiivselt meeldib ja/või mis Teie subjektiivset arvamust reservatsioonideta kuulda võtab. Ja kui see nii ei ole, siis on tegemist mitte-demokraatlikkusega või näiteks natsismiga. Või on demokraatia mehanism, mille tulemused võivad olla meile mõnest subjektiivselt mittemeeldivad aga nendega tuleb arvestada?
Sunday, December 14, 2008
Koolituse üleidealiseerimisest
http://vasak.blogspot.com/2008/12/tlepingu-seadus-ja-kuidas-tturg-paindub.html
Kas Tatsutahime väide, et Eestis "töötajaid ei koolitata" põhineb mingle statistikale või see on niisama tunde järgi öeldud?
Et kuidas siis Eestis on tööandja poolse koolitusega võrreldes näiteks Läti, Leedu, Poola või Tšehhiga - et võrrelda ikka võrreldavaid.
"Eesti tahab jätkata majandusmudeliga kus väljaõpet pole vaja" - milles see "mudel" seisneb? Ei saa päris hästi aru.
Ma ei tea väga palju ametikohti, kus inimesele peale tema töökoha kättenäitamist ning sisekorra eeskirjadega tutvustamist talle mingit koolitust ei anta. Jätame välja siis olukorra kus tööletulija on identset tööd varem teinud ja väljaõpet ei vaja.
Tundub, et tööandja enda poolt tehtav väljaõpe ei lähe nagu koolitusena kirja. Ükskõik kui professionaalne see ka poleks. Eesti eripära on ehk see, et oma väiksusest tulenevalt iga valdkonna jaoks koolitussektorit välja pole kujunenud. See, et koolitust sisse ei osteta, ei tähenda, et koolitust ei ole olemas.
"Tööandja funktsionaalseks toimimiseks vajalikud pikaajalised lepingud" seisnevad selles, et töövõtja võib 30 päevase etteteatamisega ukse väljastpoolt sulgeda ja tööandaja on selle ees täiesti kaitsetu. Kehtiva Tls-i järgi peab tööandaja töötajast vabanemiseks peale maksma.
Ah et tööandja on paha ja ei taha rohkem maksta kui töötaja küsib? Aga kes määrab kui palju on mõistlik ja õiglane? Turg või plaanikomitee?
Eksisteerib ka selline asi nagu sotsiaalne mobiilsus. Paljud lahkujad lahkuvad kas teistsuguse kõrgemapalgalisema või mugavama töö peale. "Pikaajalised lepingud" ei aita selle vastu kuidagi.
Aga ikka ei saa aru, mis Sulle uues TLS-is ei meeldi. Äkki selgitad?
Kas Tatsutahime väide, et Eestis "töötajaid ei koolitata" põhineb mingle statistikale või see on niisama tunde järgi öeldud?
Et kuidas siis Eestis on tööandja poolse koolitusega võrreldes näiteks Läti, Leedu, Poola või Tšehhiga - et võrrelda ikka võrreldavaid.
"Eesti tahab jätkata majandusmudeliga kus väljaõpet pole vaja" - milles see "mudel" seisneb? Ei saa päris hästi aru.
Ma ei tea väga palju ametikohti, kus inimesele peale tema töökoha kättenäitamist ning sisekorra eeskirjadega tutvustamist talle mingit koolitust ei anta. Jätame välja siis olukorra kus tööletulija on identset tööd varem teinud ja väljaõpet ei vaja.
Tundub, et tööandja enda poolt tehtav väljaõpe ei lähe nagu koolitusena kirja. Ükskõik kui professionaalne see ka poleks. Eesti eripära on ehk see, et oma väiksusest tulenevalt iga valdkonna jaoks koolitussektorit välja pole kujunenud. See, et koolitust sisse ei osteta, ei tähenda, et koolitust ei ole olemas.
"Tööandja funktsionaalseks toimimiseks vajalikud pikaajalised lepingud" seisnevad selles, et töövõtja võib 30 päevase etteteatamisega ukse väljastpoolt sulgeda ja tööandaja on selle ees täiesti kaitsetu. Kehtiva Tls-i järgi peab tööandaja töötajast vabanemiseks peale maksma.
Ah et tööandja on paha ja ei taha rohkem maksta kui töötaja küsib? Aga kes määrab kui palju on mõistlik ja õiglane? Turg või plaanikomitee?
Eksisteerib ka selline asi nagu sotsiaalne mobiilsus. Paljud lahkujad lahkuvad kas teistsuguse kõrgemapalgalisema või mugavama töö peale. "Pikaajalised lepingud" ei aita selle vastu kuidagi.
Aga ikka ei saa aru, mis Sulle uues TLS-is ei meeldi. Äkki selgitad?
Saturday, November 1, 2008
SEEB keedab seepi ja split
http://vasak.blogspot.com/2008/10/hispanga-jamad.html
Minu mulje sellest seebi juhtumist on, et seeb reklaamis seda fondi viisil, mis ei käi kuidagi kokku taolise alla hindamisega.
Sisuliselt üritati selle fondiga end positsioneerida üleöölaenude, kommertspaberite, riigivõlakirjade põhiste fondide nö kuklassehingaja positsioonile - tootlikkus nii või naa aga risk näe madal ja investeering vaat et garanteeritud.
Seni kuni kõik ilus võis ju nii reklaamida aga siis tuli õu-šittt!! ja majanduslik realiteet oli, et asi tuleb alla hinnata või panga ülejäänud tegevuse arvelt asja subsideerida. Seda aga reklaam tegelikult tähendaski aga pangapoisid reklaami tehes selle peale ei mõelnud.
Seega, Sirje, ma arvan, et Sa oleda neid investoreid ülekohtuselt kohelnud - need investeerijad, k.a. Haapsalu Veevärk ei ole rikkad jobud.
Seeb on lihtsal 2 lollust teinud a) pakkunud toodet, mille puhul on teada, et too pole võimalik ilma reaalse allahindamise või subsideerimise võimaluseta b) on vastupidi toote turundusmullile selle jõhkralt alla hinnanud. Loll on minu arvates seep mitte investor.
Näen, et Ethel on parandanud ka üsna olulise vea mis mullegi silma hakkas: vahetult spliti järgselt vara ei vähene, suureneb väärtusekandjate hulk aga iga osakuomaniku vara ei vähene. Spliti pikaajaline tulemus võib pigem olla vara suurenemine, sest spliti eesmärk on väärtpaberi likviidsuse suurendamine ja kasutatakse just siis kui selle vp väärtus on värskelt üsna palju tõusnud.
Sirje esimese kommentaari kohta:
a) räägi Sa kliendile palju räägid, kui elu on ilus ja ise pole kriisi kogetud, siis keegi ei usu kui talle öelda, et Sa võid kaotada kasvõi kogu raha. Kui elu roosa ja tootlus 60% aastas no mida passida?
b) tootluspiiri alusel fonde keelata oleks narr. On küllalt nähtud aastaid 30+ % tootvaid fonde. Aga näe see aasta on üle 6-7 aasta jälle sitapoolne;
c) "deposiidiarvel või sama tootlusega fondis, siis aint rumal valib fondi ja siis on see tema enda antud lubadus talt raha ära võtta lasta" - hold the horses. Praegu võid Sa küll deposiidiga priisata kui intressibaasil on punn põhjas ja pangad maksavad üksteist üle, et hoiused endale saada. Mis oli 3 aastat tagasi? Euro intress ligi põrandat ja börsid väge täis. Terve mõistus? Igal ajal oma.
Sa vist enne kooli lõppu väga majandusest ei kirjutanud aga vaimusilmas näen buumiaegset Sirjet kirjutama "kesse idioot raha deposiiti paneb. Võta ikka kasvõi kõige ludrim fond ja pane sinna. Siis raha vähemalt lihtsalt ei põle ära inflatsiooni käes..."
* * *
Ma ei tea mida Olev Vaher kirjutas aga siin tema kustutatud ehk puuduva kommentaari kallal kommenteerimine ja hiljem terve postituse sellele puuduvale tekstile ehitamine ei tundu nagu aus, või nii.. Ma oleks ka teada tahtnud, et kui rumalat juttu Vaher siiski ajas aga näe ei saa...
Minu mulje sellest seebi juhtumist on, et seeb reklaamis seda fondi viisil, mis ei käi kuidagi kokku taolise alla hindamisega.
Sisuliselt üritati selle fondiga end positsioneerida üleöölaenude, kommertspaberite, riigivõlakirjade põhiste fondide nö kuklassehingaja positsioonile - tootlikkus nii või naa aga risk näe madal ja investeering vaat et garanteeritud.
Seni kuni kõik ilus võis ju nii reklaamida aga siis tuli õu-šittt!! ja majanduslik realiteet oli, et asi tuleb alla hinnata või panga ülejäänud tegevuse arvelt asja subsideerida. Seda aga reklaam tegelikult tähendaski aga pangapoisid reklaami tehes selle peale ei mõelnud.
Seega, Sirje, ma arvan, et Sa oleda neid investoreid ülekohtuselt kohelnud - need investeerijad, k.a. Haapsalu Veevärk ei ole rikkad jobud.
Seeb on lihtsal 2 lollust teinud a) pakkunud toodet, mille puhul on teada, et too pole võimalik ilma reaalse allahindamise või subsideerimise võimaluseta b) on vastupidi toote turundusmullile selle jõhkralt alla hinnanud. Loll on minu arvates seep mitte investor.
Näen, et Ethel on parandanud ka üsna olulise vea mis mullegi silma hakkas: vahetult spliti järgselt vara ei vähene, suureneb väärtusekandjate hulk aga iga osakuomaniku vara ei vähene. Spliti pikaajaline tulemus võib pigem olla vara suurenemine, sest spliti eesmärk on väärtpaberi likviidsuse suurendamine ja kasutatakse just siis kui selle vp väärtus on värskelt üsna palju tõusnud.
Sirje esimese kommentaari kohta:
a) räägi Sa kliendile palju räägid, kui elu on ilus ja ise pole kriisi kogetud, siis keegi ei usu kui talle öelda, et Sa võid kaotada kasvõi kogu raha. Kui elu roosa ja tootlus 60% aastas no mida passida?
b) tootluspiiri alusel fonde keelata oleks narr. On küllalt nähtud aastaid 30+ % tootvaid fonde. Aga näe see aasta on üle 6-7 aasta jälle sitapoolne;
c) "deposiidiarvel või sama tootlusega fondis, siis aint rumal valib fondi ja siis on see tema enda antud lubadus talt raha ära võtta lasta" - hold the horses. Praegu võid Sa küll deposiidiga priisata kui intressibaasil on punn põhjas ja pangad maksavad üksteist üle, et hoiused endale saada. Mis oli 3 aastat tagasi? Euro intress ligi põrandat ja börsid väge täis. Terve mõistus? Igal ajal oma.
Sa vist enne kooli lõppu väga majandusest ei kirjutanud aga vaimusilmas näen buumiaegset Sirjet kirjutama "kesse idioot raha deposiiti paneb. Võta ikka kasvõi kõige ludrim fond ja pane sinna. Siis raha vähemalt lihtsalt ei põle ära inflatsiooni käes..."
* * *
Ma ei tea mida Olev Vaher kirjutas aga siin tema kustutatud ehk puuduva kommentaari kallal kommenteerimine ja hiljem terve postituse sellele puuduvale tekstile ehitamine ei tundu nagu aus, või nii.. Ma oleks ka teada tahtnud, et kui rumalat juttu Vaher siiski ajas aga näe ei saa...
Tuesday, October 7, 2008
... ja rahanduse eratunnid Oudekkile
Näen, et Sirje modes mu vahepealse kommi välja, seega kordusväide sealsest: Sinu õe poolt viidatud finantsinstrumentide keerulisusega praegu kindlasti tegemist ei ole. Hüpoteegitagatisega võlakiri on umbes sama lihtne instrument nagu hüpoteeklaen. Ta ei tegele vist igapäevaselt tuletisinstrumentide juriidikaga, seetõttu siis vist selline veidi oh-ah hinnang.
Mida me siis sekkumisena käsitleme? Kas seda, et avalik võim ei kontrolli mida subjektid teevad või avalik võim üritab mõjutada protsesse nende loomulikust kulust erinevalt toimuma. Võiks öelda, et tegelikkuses oli kolm sekkumist a) intressi kunstlikult madalal hoidmine b) massiivsed riiklikud elamuehituse soodustamise programmid (USA teema) c) teadlik (küll mittesekkumise hõnguline) silma kinni pigistamine pankade krediidiriski kontrollimisel. a) kui poleks sekkutud, siis oleks intress ilmselt kõrgem olnud, eriti EUR-i intress b) kui elamuehitus oleks omasoodu arenenud, siis poleks paljud praegu haamri alla mineva majaga inimestel seda võimalust tekkinud c) USA pangandussüsteem on üks maailma enim-reguleeritud pangandussüsteeme. Tänu 20-ndate aastate bank run-idele on neil kogemust rohkem kui kellel iganes Euroopas. Sekkumine oli teadlik tavapärase ranguse tagasihoidmine finantsasutuste kontrollimisel.
Väidan, et pangad polnud lollid. Nii ka Eesti inimesed, ettevõtted ja pangad polnud lollid. Nad tegid täiesti õigeid ja ratsionaalseid asju. Hetkel on olud muutunud a) intress tõusnud b) nafta jms inflatsiooni tulemusel üldine hinnatõus c) tunduvalt sügavamatest protsessidest alguse saanud USA majanduslangus jõudis lihtsalt välja ühte paistetama läinud sektorisse.
"Mis puutub Eestisse, siis see, et siin rahandust poliitiliselt juhtida ja mõjutada peaaegu ei saa, ei ole mingi paratamatu loodusseadus. See on meie kokkulepe, mille oleksime võinud ümber teha."
Sa seal Itaalias vist rahandust ei õpi. Rahandust (fiscal) juhitakse meil vägagi poliitiliselt aga eelarvedefitsiidi keelu kitsendusega, mis on minu arvates igati positiivne piirang. Rahapoliitika (monetary) puhul on maailmas väga vähe riike kus poliitikud seda juhivad. Üldjuhul on see lõppenud fiaskoga.
Aga räägi siis, kuidas Sina oleks mõjutanud Eesti eelarve ehk fiskaal ja monetaar- ehk rahapoliitikat. Äkki on mul mõned õilsad mõtted kahe silma vahele jäänud.
Et teada saada, milline on elu pärast kapitalismi - ava silmad, vaata ringi.
Mida me siis sekkumisena käsitleme? Kas seda, et avalik võim ei kontrolli mida subjektid teevad või avalik võim üritab mõjutada protsesse nende loomulikust kulust erinevalt toimuma. Võiks öelda, et tegelikkuses oli kolm sekkumist a) intressi kunstlikult madalal hoidmine b) massiivsed riiklikud elamuehituse soodustamise programmid (USA teema) c) teadlik (küll mittesekkumise hõnguline) silma kinni pigistamine pankade krediidiriski kontrollimisel. a) kui poleks sekkutud, siis oleks intress ilmselt kõrgem olnud, eriti EUR-i intress b) kui elamuehitus oleks omasoodu arenenud, siis poleks paljud praegu haamri alla mineva majaga inimestel seda võimalust tekkinud c) USA pangandussüsteem on üks maailma enim-reguleeritud pangandussüsteeme. Tänu 20-ndate aastate bank run-idele on neil kogemust rohkem kui kellel iganes Euroopas. Sekkumine oli teadlik tavapärase ranguse tagasihoidmine finantsasutuste kontrollimisel.
Väidan, et pangad polnud lollid. Nii ka Eesti inimesed, ettevõtted ja pangad polnud lollid. Nad tegid täiesti õigeid ja ratsionaalseid asju. Hetkel on olud muutunud a) intress tõusnud b) nafta jms inflatsiooni tulemusel üldine hinnatõus c) tunduvalt sügavamatest protsessidest alguse saanud USA majanduslangus jõudis lihtsalt välja ühte paistetama läinud sektorisse.
"Mis puutub Eestisse, siis see, et siin rahandust poliitiliselt juhtida ja mõjutada peaaegu ei saa, ei ole mingi paratamatu loodusseadus. See on meie kokkulepe, mille oleksime võinud ümber teha."
Sa seal Itaalias vist rahandust ei õpi. Rahandust (fiscal) juhitakse meil vägagi poliitiliselt aga eelarvedefitsiidi keelu kitsendusega, mis on minu arvates igati positiivne piirang. Rahapoliitika (monetary) puhul on maailmas väga vähe riike kus poliitikud seda juhivad. Üldjuhul on see lõppenud fiaskoga.
Aga räägi siis, kuidas Sina oleks mõjutanud Eesti eelarve ehk fiskaal ja monetaar- ehk rahapoliitikat. Äkki on mul mõned õilsad mõtted kahe silma vahele jäänud.
Et teada saada, milline on elu pärast kapitalismi - ava silmad, vaata ringi.
Sirtsule keskpanganduse A-st ja B-st
Intressimäärasid kontrollivad eelkõige need, kellel selleks on a) seaduslik võimalus b) piisavalt rikkust c) põhjendatud motiivid. Eesti rahasüsteemi ülesehitusest tulenevalt siin enamuse riikide poolt rakendavat meetodit - riig võlakirjade ost-müük rakendada ei saa, sest Eestis ei tohi riik seaduse järgi laenu võtta ja eelarvet defitsiiti lasta.
Eesti kinnisvara juba 4 aastat kallim kui Berliinis? Paluks allikat. See, et Tallinna kõige kallim pind on kallim kui keskmine pind Berliinis ei tähenda, et on "kallim". Kas Antsla linna puumaja ruudu hind on ka suurem kui Berliinis?
See, et EBS-is ei õpetatud, kuidas on keskpanga reservimäärad ja intressimäärad seotud ei tähenda, et see ei toetuks majandusseadustele. Täpsemalt öeldes toetub see lihtsale matemaatikale:
Oletame, et pangad saavad rahaturult võtta raha intressimääraga 10% aastas. S.t., et iga võetud 100 krooni pealt peab 10 krooni intresse maksma. Keskpanga reserve protsendina avalikkuselt võetud deposiitidelt. Ühelt poolt on see mõeldud kogu rahasüsteemi likviidsuspuhvri loomiseks, teisalt on see mõeldud intressimäära reguleerimiseks. Kuna pankade vaheline laenamine on üldjuhul lühiajaline, siis kvalifitseeruvad (või vajadusel võib ka pikaajalised interbank laenud kvalifitseerida) deposiitideks.
Oletame nüüd, et keskpanga poolne nõue on, et keskpangas tuleb deponeerida 50% võetud deposiitidest ja saadud laenudest. Ja loomulikult ei maksa keskpangalt selle pealt kommertsintressi - risk on oluliselt madalam ja peamine eesmärk on intresse reguleerida. Lihtsuse huvides - keskpank maksab 0% intressi. See tähendab, et saadud 100 krooni pealt tuleb ikka 10 eeku maksta laenuandjale intressi aga välja tuleb seda raha laenata 2x kõrgema intressiga, et nulli jääda pluss siis veel panga marginaal.
Kas oli piisavalt puust ja punaseks?
On mitmeid põhjuseid, miks rahasüsteemis raha hinda on kõige efektiivsem (ja Eestis ainuvõimalik) mõjutada just läbi reservimäära aga mitte leiutada intressidele otsa käibe- või aktsiisimaksu.
Väide, et praeguse kriisi probleem ei tulene sekkumisest vaid võimalusest pankade aktsiaid omada on pehmelt öeldes uudne. Pankade voli omada mingeid varasid reguleerivad kapitaliadekvaatsusnormid. Vanasti nimetati neid Baseli reegliteks. Idee siis selles, et eriliigiliste varade, milleks pangas on raha, lühiajalised väärtpaberid, laenud, pikaajalised väärtpaberid (aktsiad), kinnisvara arvutatakse erineva protsendiga üks number ja omakapitali peab pangal olema vähemalt tolle numbri jagu. 80-ndate kriisi järel tõsteti kinnisvara adekvaatsusmäära, pärast 90-ndate lõpu kriisi aktsiate ja tuletisinstrumentide reservimääru. Aktsia omamine pole iseenesest paha. Garanteeritud tulu ei anna, tulu võib olla suur, kaotus fataalne. Aktsiate omamine on pankadel piiratud niikuinii (% varade mahust).
Selle nö kriisi algusots madalate intressimääradega ja riikide poolse lodevusega finantsasutuste kontrollimisel on selge. Segaseks läheb faasis "mis sai edasi". Tatsu õeke kirjutas lehes, et kõik tuleb sellest, et finantsinstrumendid on nii keeruliseks läinud, et keegi ei saa aru ja siis lähevadki asjad sassi. Kahtlen, kas ta töötab finantsvaldkonna juristina, sest see jutt on "so 90-ies". See oli 90-ndate lõpp ja lood teemal Barings jms kui räägiti instrumentide liigsest keerukusest - intressi swap-ide futuuridest. Praegu on see ikka paremini reguleeritud ja praeguse kriisi põhjus ei ole tuletisinstrumendid.
Imelik on see, et hüpoteekide järelturg on toiminud aastakümneid, et mitte vähemalt sada aastat. See, et laenuportfelle sekuritariseeritakse, ehk muudetakse omakorda väärtpaberiteks pole ka midagi uut ja imelikku. Fanny Mae ja Freddie Mac on ju lihtsalt hüpoteekide järelturu powerhouse-id. Probleem on ikkagi nende laenude kvaliteedis ja küsimus on, et kas probleem on ka viisis kuidas neid miksiti ja mätšiti. Aga selles viimases saab probleem olla niivõrd, kuivõrd osteti teadlikult kehva kvaliteediga hüpoteeke makstes nende eest liiga kõrget hinda. Need halvad laenud olid olemas enne kui Mae ja Mac neid ostma hakkasid.
Swedbanki lugu on hea näide sellest vallast - alguses räägitakse, et neil on Lehman Brothersis mitu head miljardit varasid ja nüüd teatavad, et nad ei provisjoneeri mitte sentigi, sest tegemist on täiesti performivate laenude tagatisel olevate võlakirjadega. Sõnaga LB või 10 korda pankrotti minna aga Swedbanki käsi käib vastavalt sellele kui kvaliteetne on võlakirjade taga olevad laenud.
Eesti kinnisvara juba 4 aastat kallim kui Berliinis? Paluks allikat. See, et Tallinna kõige kallim pind on kallim kui keskmine pind Berliinis ei tähenda, et on "kallim". Kas Antsla linna puumaja ruudu hind on ka suurem kui Berliinis?
See, et EBS-is ei õpetatud, kuidas on keskpanga reservimäärad ja intressimäärad seotud ei tähenda, et see ei toetuks majandusseadustele. Täpsemalt öeldes toetub see lihtsale matemaatikale:
Oletame, et pangad saavad rahaturult võtta raha intressimääraga 10% aastas. S.t., et iga võetud 100 krooni pealt peab 10 krooni intresse maksma. Keskpanga reserve protsendina avalikkuselt võetud deposiitidelt. Ühelt poolt on see mõeldud kogu rahasüsteemi likviidsuspuhvri loomiseks, teisalt on see mõeldud intressimäära reguleerimiseks. Kuna pankade vaheline laenamine on üldjuhul lühiajaline, siis kvalifitseeruvad (või vajadusel võib ka pikaajalised interbank laenud kvalifitseerida) deposiitideks.
Oletame nüüd, et keskpanga poolne nõue on, et keskpangas tuleb deponeerida 50% võetud deposiitidest ja saadud laenudest. Ja loomulikult ei maksa keskpangalt selle pealt kommertsintressi - risk on oluliselt madalam ja peamine eesmärk on intresse reguleerida. Lihtsuse huvides - keskpank maksab 0% intressi. See tähendab, et saadud 100 krooni pealt tuleb ikka 10 eeku maksta laenuandjale intressi aga välja tuleb seda raha laenata 2x kõrgema intressiga, et nulli jääda pluss siis veel panga marginaal.
Kas oli piisavalt puust ja punaseks?
On mitmeid põhjuseid, miks rahasüsteemis raha hinda on kõige efektiivsem (ja Eestis ainuvõimalik) mõjutada just läbi reservimäära aga mitte leiutada intressidele otsa käibe- või aktsiisimaksu.
Väide, et praeguse kriisi probleem ei tulene sekkumisest vaid võimalusest pankade aktsiaid omada on pehmelt öeldes uudne. Pankade voli omada mingeid varasid reguleerivad kapitaliadekvaatsusnormid. Vanasti nimetati neid Baseli reegliteks. Idee siis selles, et eriliigiliste varade, milleks pangas on raha, lühiajalised väärtpaberid, laenud, pikaajalised väärtpaberid (aktsiad), kinnisvara arvutatakse erineva protsendiga üks number ja omakapitali peab pangal olema vähemalt tolle numbri jagu. 80-ndate kriisi järel tõsteti kinnisvara adekvaatsusmäära, pärast 90-ndate lõpu kriisi aktsiate ja tuletisinstrumentide reservimääru. Aktsia omamine pole iseenesest paha. Garanteeritud tulu ei anna, tulu võib olla suur, kaotus fataalne. Aktsiate omamine on pankadel piiratud niikuinii (% varade mahust).
Selle nö kriisi algusots madalate intressimääradega ja riikide poolse lodevusega finantsasutuste kontrollimisel on selge. Segaseks läheb faasis "mis sai edasi". Tatsu õeke kirjutas lehes, et kõik tuleb sellest, et finantsinstrumendid on nii keeruliseks läinud, et keegi ei saa aru ja siis lähevadki asjad sassi. Kahtlen, kas ta töötab finantsvaldkonna juristina, sest see jutt on "so 90-ies". See oli 90-ndate lõpp ja lood teemal Barings jms kui räägiti instrumentide liigsest keerukusest - intressi swap-ide futuuridest. Praegu on see ikka paremini reguleeritud ja praeguse kriisi põhjus ei ole tuletisinstrumendid.
Imelik on see, et hüpoteekide järelturg on toiminud aastakümneid, et mitte vähemalt sada aastat. See, et laenuportfelle sekuritariseeritakse, ehk muudetakse omakorda väärtpaberiteks pole ka midagi uut ja imelikku. Fanny Mae ja Freddie Mac on ju lihtsalt hüpoteekide järelturu powerhouse-id. Probleem on ikkagi nende laenude kvaliteedis ja küsimus on, et kas probleem on ka viisis kuidas neid miksiti ja mätšiti. Aga selles viimases saab probleem olla niivõrd, kuivõrd osteti teadlikult kehva kvaliteediga hüpoteeke makstes nende eest liiga kõrget hinda. Need halvad laenud olid olemas enne kui Mae ja Mac neid ostma hakkasid.
Swedbanki lugu on hea näide sellest vallast - alguses räägitakse, et neil on Lehman Brothersis mitu head miljardit varasid ja nüüd teatavad, et nad ei provisjoneeri mitte sentigi, sest tegemist on täiesti performivate laenude tagatisel olevate võlakirjadega. Sõnaga LB või 10 korda pankrotti minna aga Swedbanki käsi käib vastavalt sellele kui kvaliteetne on võlakirjade taga olevad laenud.
Miks Ansip ja Lipstok pahad on
Selline maa külmas kärss kärnas moodi jutt kukkus seekord välja aga paraku on kogu majandustegelikkus ja majanduspoliitika seda täis.
Võtame näiteks lihtsa asja: oletame, et Ansip on süüdi, et Eestis on majanduskriis. Kuidas kriis tuli? Kriis tuli sellest, et Euroopa Keskpank hoidis s.h. Saksamaa majanduse turgutamiseks pikalt EUR-i intressi madalal ning samale ajale sattus ka EL-i laienemine. Intressimäärade selline pikaajaline vägivaldne kontrollimine on ehe sotsialistlik-sotsiaaldemokraatlik sekkumine.
Kinnisvara oli siin odav. Mis odav, läheb kallimaks. Kui raha on ka odav, siis on seda põhjust paigutada ka riskantsesse investeeringusse. Tuldi, pandi. Läks nagu ümberringi näha.
Mida siis oleks teha saanud? Kuna Ansipi võimalused Euroopa Keskpanka mõjutada on piiratud ja valitsuse mõju Eesti Pangale vastavalt seadusele null, siis äkki oleks reformar Lipstokki kuidagi mõnel saunapeol mõjutada. "Maksustada" laenud? Et vähem laenu antaks ja needki laenud oleks kallimad.
Kõige tüüpilisem viis seda teha oleks kommertspankade kohustus hoida väga kõrge reservimääraga raha keskpangas null intressi peal. Et see tol ajal vähegi mõiganuks oleks pidanud see reservimäär olema 50% kandis. Siis oleks ju kõik väga hästi olnud - pangalaen ei oleks sugugi nii kättesaadav olnud, kinnisvara hinnad oleks tõusnud natukene (aga kõigest natukene aeglasemalt). Majandus oleks kasvanud ehk 3-4%. Inimeste palgad oleks kasvanud 20% asemel mingi number alla 10%. Keskmine palk oleks 12-13 tuhande asemel alla 10k ja riigieelarves oleks raha 10+ miljardit vähem. See tähendab, et siis inimeste maksevõime, raha hinna (intressi) ja kinnisvara hindade proportsioon oleks olnud teine ja kahtlustan, et lihtinimese kahjuks. Aga nii see on - kui sekkuda, siis saab kusagilt mujalt tala.
Kusjuures see pauk, mis praegu käes on, oleks igal juhul varem või hiljem saabunud. Kukkumise positsioon oleks olnud tublisti kehvem ja tagajärjed ka kehvemad.
Aga üldiselt tundub selle kriisi ajalugu olevat üks liigne sekkumine teise järel. Liiga palju räägitakse pahadest pankades. Vähem räägitakse sellest, et laenamise buumi taga on märkimisväärne riiklik toetamine ja silma kinni pigistamine, et "lihtsal inimesel hea elada oleks". Ja nüüd siis loobitakse raha musta auku. Õige ärimees saab sellest ainult innustust - aja sitta äri - küll riik kinni maksab. Aga valida tuleb õige sitt äri - see, mis kinni makstakse.
Tatsutahimele selline küsimus, et enne kui kapitalismi kriisist rääkida oleks hää määratleda, mis see kapitalism on. Praeguses kriisi on väga julge väita, et see kriis on just kapitalismi kriis.
Võtame näiteks lihtsa asja: oletame, et Ansip on süüdi, et Eestis on majanduskriis. Kuidas kriis tuli? Kriis tuli sellest, et Euroopa Keskpank hoidis s.h. Saksamaa majanduse turgutamiseks pikalt EUR-i intressi madalal ning samale ajale sattus ka EL-i laienemine. Intressimäärade selline pikaajaline vägivaldne kontrollimine on ehe sotsialistlik-sotsiaaldemokraatlik sekkumine.
Kinnisvara oli siin odav. Mis odav, läheb kallimaks. Kui raha on ka odav, siis on seda põhjust paigutada ka riskantsesse investeeringusse. Tuldi, pandi. Läks nagu ümberringi näha.
Mida siis oleks teha saanud? Kuna Ansipi võimalused Euroopa Keskpanka mõjutada on piiratud ja valitsuse mõju Eesti Pangale vastavalt seadusele null, siis äkki oleks reformar Lipstokki kuidagi mõnel saunapeol mõjutada. "Maksustada" laenud? Et vähem laenu antaks ja needki laenud oleks kallimad.
Kõige tüüpilisem viis seda teha oleks kommertspankade kohustus hoida väga kõrge reservimääraga raha keskpangas null intressi peal. Et see tol ajal vähegi mõiganuks oleks pidanud see reservimäär olema 50% kandis. Siis oleks ju kõik väga hästi olnud - pangalaen ei oleks sugugi nii kättesaadav olnud, kinnisvara hinnad oleks tõusnud natukene (aga kõigest natukene aeglasemalt). Majandus oleks kasvanud ehk 3-4%. Inimeste palgad oleks kasvanud 20% asemel mingi number alla 10%. Keskmine palk oleks 12-13 tuhande asemel alla 10k ja riigieelarves oleks raha 10+ miljardit vähem. See tähendab, et siis inimeste maksevõime, raha hinna (intressi) ja kinnisvara hindade proportsioon oleks olnud teine ja kahtlustan, et lihtinimese kahjuks. Aga nii see on - kui sekkuda, siis saab kusagilt mujalt tala.
Kusjuures see pauk, mis praegu käes on, oleks igal juhul varem või hiljem saabunud. Kukkumise positsioon oleks olnud tublisti kehvem ja tagajärjed ka kehvemad.
Aga üldiselt tundub selle kriisi ajalugu olevat üks liigne sekkumine teise järel. Liiga palju räägitakse pahadest pankades. Vähem räägitakse sellest, et laenamise buumi taga on märkimisväärne riiklik toetamine ja silma kinni pigistamine, et "lihtsal inimesel hea elada oleks". Ja nüüd siis loobitakse raha musta auku. Õige ärimees saab sellest ainult innustust - aja sitta äri - küll riik kinni maksab. Aga valida tuleb õige sitt äri - see, mis kinni makstakse.
Tatsutahimele selline küsimus, et enne kui kapitalismi kriisist rääkida oleks hää määratleda, mis see kapitalism on. Praeguses kriisi on väga julge väita, et see kriis on just kapitalismi kriis.
Subscribe to:
Comments (Atom)