costell on oma lubaduse andnud, nüüd hea puhas tunne kirjutada.
"kui heanaaberlike suhete jaoks on vaja selg natuke küüru tõmmata ja müts näpus käia, siis pole see mingi suur hind."
Kui mingite suhete hind on küür ja müts näpus, siis küsimus, et milleks selliseid suhteid vaja ja kas selliste parameetrite järgi on suhe heanaaberlik või orjalik?
"Kahtlemata polnud Venemaal algusest peale kavatsustki Tbilisit pommitada. Ja saavutas ta selle konfliktiga rohkemgi, kui plaanis oli: lisaks Lõuna-Osseetiale kontrollivad venelased nüüd ka Abhaasiat."
Venemaal oli plaan "kuidagi" realiseerida oma militaarne mõjuvõim Kaukaasias. Kõik läbi harjutatud ja pikalt provotseeritud. Teha sai ta seda mida tal lõpuks rahvusvahelise surve tulemusena teha lasti. LO-d ja Abhaasiat kontrollisid nad läbi oma nukurežiimide niikuinii, nüüd tõid lihtalt 15k ühikut regulaarvägesid sisse, mis kvalifitseerub paraku sõjaliseks agressiooniks.
Mis Eesti ja Vene sõjalise võimsuse võrdlusse puutub siis on see jah 1:1 mõttetu. Selleks ongi liikmelisus sõjalistes ja poliitilistes liitudes, mis on vastukaaluks meid ähvardavale agressioonile. Paraku on nö näiteks Soome proportsioonis vägesid meil vaja, sest esimesed 2-6 nädalat on vaja maa peal ise hakkama saada.
Costello asjatundmatuse hajutamiseks: appi ei tule meile Soome (blokiväline), Rootsi (neutraalne), Läti-Leedu (kui siis tungitakse ka neile kallale), Poola (sõda liiga lähedal), Saksa-Itaalia (hetkel vene lõa otsas) vaid pigem USA, Kanada, UK, Prantsusmaa, Holland, Taani, Hispaania
tatsutahime,
Loodan, et IIMS kohane oli metafoor. Võidurelvastub meil Venemaa nii sõnades kui nüüd ka tegudes. L-Euroopa vähendab relvastust. Hirmu ei ole, on teadmine, milline on Vene kaits-eelarve dünaamika ja poliitikute teod ja retoorika. Mõnikord võib ka hirmu tekitada. Vihkama ei pea. Mättasse võiks lüüa kui siia trügib. Eesti toetab Georgiat tingimusteGA. Aga nendest avalikult ei räägita.
Eesti ja Iisrael on kaitselähenemise osas võrreldavad (nt SKP per capita). Samamoodi peaks Eesti olema okkaline ja vastik pahalõhnaline ründeobjekt. Pole lihtsalt mõtet võtta sellist peavalu.
F-18 osas on tegemist mingi koduperenaiste taseme informeerimatusega. 2nd handist saab sellise ca 20 MUSD eest ja neid pole vaja mitte 50 vaid piisab viiest. Lennutund on ca 70k EEK jne. Mõnikümmend miljardit lähema 15 aasta jooksul relvastuse peale ei ole midagi müstilist. Meeletute Mig-i vägedega, mis siia ilmselt ei tiku saab hakkama õhukaitse kui see on üldse vajalik. Ulmehuvilisele, et tänapäeval dogfighte eriti ei peeta. Asi käib ikka BVR (uuri järgi mis see on)
Edasi läheb costello sõjanduslik ekskurss rappa. Eestil on vajalik vast alates 40-st MBT-s ehk siis päristankist. Hind on seal 2-7 miljoni USD vahel. Jalaväe soomusmasinaid on vaja praegusele 60-le min 2x niipalju juurde. 2-4 MUSD/tk. Kauglaske suurtükkidega õhutõrje pommitamine on rumal jutt aga võib öelda, et suurtükid lasevad ca 20 km ja ebatäpsed reaktiivmürsud kuni 40 km aga nende otstarve on midagi muud. Mõnesajameheline õhudessant? Rumal jutt. Aga see juba ei ole rumal jutt, et asi lõpeb Saaremaa/Hiiumaa või Tallinna kaitsmisega - nii see just saabki olema aga selleks ajaks peab abivägi kohal olema.
Õpitagu nüüd arvutama ja lisaks
a) Eesti ostis meie olukorras täiesti kasutuid miinitraalereid 800 miljoni eest
b) eelmise aasta eelarves jäi ca miljard kaitseinvesteeringute raha kasutamata
Ehk alustaks sellest kahest miljardist ja tegeleks vähem emase pasapükslusega, mida mrcostello siin kultiveerib.
Thursday, August 14, 2008
Friday, August 8, 2008
Erna organisatsiooni sünd ja selle tegevus 1941. aastal
Erna grupi tegevuses osalenud Ülo Jõgi kirjutab Erna dessandist, selle tagamaadest ja lõpust osaleja vaatepunktist.
Kaitse Kodu 4/2003 lk 18-22
Ülo Jõgi
Kui noored mehed põgenesid Teise maailmasõja algul Eestist Soome selleks, et astuda vabatahtlikult Soome sõjaväkke sõdimaks N. Liidu agressiooni vastu, siis 1941. aasta alguses sinna läinud noortel sellist motivatsiooni enam ei olnud. Küll aga olid okupatsioonivõimud hakanud end ilmutama täies jõhkruses.
Eestis algas totaalne psühholoogiline ja füüsiline rünnak kõigi demokraatlikult ja iseseisvalt mõtlevate inimeste vastu. Kõik selle, mis puudutas Eesti iseseisvust ja vabadusarmastust, pöörasid kommunistid pea peale. Üleöö oli valgest saanud must ja vastupidi. Seda ei suutnud võtta omaks inimesed, keda oli kasvatatud armastuses oma isamaa vastu ja kes olid vajadusel valmis ka Eesti iseseisvuse eest võitlema. Kuid selleks ei antud võimalust.
Eesti noormehed Soomes
Neid tegureid, mis mõjutasid noori, kes otsustasid põgeneda Soome – kes vahistamishirmus, kes tekkinud olukorra vastumeelsuse tõttu – , oli palju. Lahkujad olid idealistid, kes lootsid, et ehk avaneb neil mingi võimalus olla võõral maal kasulik kaotatud iseseisvuse eest võitlemisel.
1940/41. aasta talv oli nagu eelminegi väga külm, meri oli kaanetunud tugeva jääkorraga ja seda kasutasid mõnikümmend veel kooliealist poissi ja üliõpilast. Oli tunda kindlaid märke, et Saksamaa astumine sõtta N. Liidu vastu on vaid aja küsimus. Soomlased, ehkki alles jäänud alla Talvesõjas, kuid säilitanud oma iseseisvuse, ihaldasid saada tagasi Õda-Karjalat. Selleks nähti võimalust avanevat sakslastega sõjalist koostööd tehes.
Samal ajal leidsid Soomes elavad eestlased major Kristjan ja härra Vellner, et on paras aeg leppida kokku soomlastega ja kasutada äsja saabunud noori eesti mehi selleks, et koolitada neist raadiotelegrafiste, keda oleks võimalik saata luureülesannetega Eestisse. Soome kaitsejõudude peastaabi nõusolekul ja sealse raadioluure ülema major Hallamaa otsesel abil alustatigi noormeeste koolitamist. Õpetajateks olid Soome ohvitserid ja allohvitserid ning kogu 1941. aasta varakevadine tegevus käis suure saladuskatte all Espoo piirkonnas Staffani saarel.
Meid õppis seal 15 meest, kes kuulusid sellest hetkest Soome kaitseväe koosseisu. Konspiratiivsuse huvides ei kandnud me veel Soome mundrit ja ka kohalike elanikega ei soovitatud meil suhelda.
Tüli vande andmisel
Kui sakslased 22. juunil N. Liidule sõja kuulutasid, olid mehed sedavõrd küpsed, et neid võis rakendada radistidena seal. Oli vaid päevade küsimus, millal soomlased liituvad sõjaga. Helsingisse hakati koondama Soomes elavaid eestlasi, et moodustada neist vabatahtlike üksus Eestisse saatmiseks. Staffani saarel õppinud radistid said selga Soome sõjaväe vormi ja algasid teoreetiliste teadmiste praktilise rakendamise õppused, mis seisnesid kaasaskantavate miniatuursete raadiosaatjate ja -vastuvõtjate kasutamises maastikul.
Juulikuu esimestel päevadel liideti Munkkiniemis lahinguõppusi tegevate eestlastest vabatahtlikega ka Staffani saarel erikoolituse saanud mehed. 24. juulil andsime sealse koolimaja õuel korraldatud tseremoonial sõdurivande. Sakslased nimetasid kogu rühma Erna grupiks ja nendega liideti kaks sakslasest sideohvitseri – Oberleutnant Reinhardt ja Sonderführer Schwarze. Grupi ülemaks oli kolonel Henn Ants Kurg.
Juba vandeandmise eel tekkis esimene konflikt sakslastega. Viimased tahtsid truuduse vandumist Führerile, kolonel Kurg aga keeldus kohustamast eestlastest vabatahtlikke sellist vannet andma. Me polnud ju sakslased, vaid ainult nendega koostööks valmis vabatahtlikud eestlased, kellel polnud mingeid kohustusi Hitleri ees. Vaidluste tulemusena jõuti kokkuleppele, et kuna olime Soome sõjaväes teenivad vabatahtlikud, anname truudusvande Soome riigile. Sellega välditi meile vastuvõtmatut Saksa palgasõduri staatust.
Vandeandmise tseremooniast võttis osa 15 erikoolituse saanud ja 52 üle kogu maa kokku tulnud vabatahtlikku – kaks vandeadvokaati, üks kaubandusdirektor, politseija tsiviilametnikke, kooliõpetajaid, sõjaväelasi, kalureid, kooliõpilasi ja paljude teiste elukutsete esindajaid vanuses kuueteistkümnest kuni viiekümne seitsmenda eluaastani. Ohvitsere oli peale kolonel Kure oli veel kolm: major Hindpere, leitnant Lossman ja lipnik Grau.
Ebamäärane aeg
Juulikuu esimestel päevadel saadeti Erna grupp Pirtti saarele. Tõenäoliselt ei olnud operatsiooni käik veel lõplikult otsustatud. Liiga palju ilmnes variante selle teostamiseks. Helsingis Saksa saatkonna juures asuva Cellariuse grupi peakorteris, mis allus Saksa luureametile, peeti plaane kõnealuse üksuse Eestisse saatmiseks, kusjuures kogu operatsiooni ülem pidi olema Oberleitnant Reinhardt, kellele pidi alluma ka kolonel Kurg.
See oleks olnud paradoks, kus keerulise operatsiooni ajal võõral maal võõra rahva seas pidanuks sealse rahva hulgast pärit kõrgema auastmega ohvitser kuuletuma teisest rahvusest auastmelt madalamale ohvitserile.
Kuid otsus tehti ju hoopis kolmandas riigis Soomes ja meeste kohta, kes kuulusid vabatahtlikena Soome relvajõududesse. Nende lähetamine üle lahe kuulus otseselt Soome asjaomaste isikute kompetentsi, nagu seegi, missuguste vahenditega ja kuidas seda teha – see olenes soomlaste võimalustest.
Kus ja millal seda üksust kasutada, oli omaette küsimus. Mehed olid väga halvasti relvastatud: mõnikümmend vana tüüpi püstolkuulipildujat, igal mehel püstol FN kaliibriga 7,65, käsigranaadid, lõhkeainet, raadiosaatjad ja -vastuvõtjad. Oli ilmselge, et see ei olnud mingi lahinguüksus, küll aga kõlbas hädapärast Soome stiilis kasutatavaks sissiüksuseks, kelle peamine ülesanne oli koguda luureandmeid ja neid oma keskusele edastada ning häirida võimalusel vaenlase tagalat.
Otsus dessandi kasuks
Kogu üksus otsustati saata Eestisse dessandina. Kuidas seda aga teha, selles ei jõutud kuidagi üksmeelele. Tehti küll õppusi rannavalvelaevadelt sõudepaatidesse minekuks, nendega randumiseks ja maastikul edasi liikumiseks, kuid see oli esialgu kõik.
Vahelduseks toimus ühel päeval midagi, mis tõi rutiinsesse ellu elevust. Soome rannikuvetes oli teinud hädamaandumise Punaarmee MBR-2 tüüpi vesilennuk ja soomlased olid nõus andma selle meie kasutusse. Nimelt kuulus Erna gruppi ka Graueni-nimeline lendur. Kohe tekkis uus versioon dessandi korraldamiseks. Lennupaat pidi toimetama väikese rühma hästi relvastatud mehi Kahala järvele, kust need pidid tungima randa ja moodustama seal sillapea, kuhu laevadega tulev dessant saaks maabuda.
Nii oli see kavandatud teoorias, kuid kui Grauen üritas õhusõidukit veepinnalt üles saada, ei õnnestunud see kuidagi, vaatamata sellele, et kõik üleliigne visati pardalt maha ja ka vähendati sõitjate hulka. Lennuk ei tõusnud ikkagi õhku. Üldine arvamus oli, et lennuk polnud päris korras ja seega kukkus see variant läbi.
Palju aastaid hiljem, kui Graueniga kohtusin, tunnistas ta, et tema arvates oli plaan liiga hulljulge ja juba ette ebaõnnestumisele määratud ning seepärast ei üritanudki ta lennukit õhku tõsta.
Pirtti saarel päevad aga aina kulusid ja raadio teatas muudkui Saksa vägede edukatest operatsioonidest kõikjal, kaasa arvatud Eestis. Mehed olid pahurad ja juba kerkis küsimus, milleks üldse enam sinna minna, kui vaenlane on maalt välja aetud.
Järgmise kava kohaselt pidi dessandiks kasutatama kolme tüüpi veesõidukeid. Kõigepealt pidid teele minema kaks väikest kiirpaati, millest kummassegi mahtus kolm kuni neli meest, kes pidid maanduma esimestena Kolga lahes Salmistu küla lähedal ja moodustama seal sillapea. Samal ajal pidid sinna jõudma kolm tavalist aeglast kalapaati, mis pidid maale viima nelja Soome rannavalve laevadega kohale toodud põhigrupi.
Kuna erinevate aluste kiirused olid erinevad, pidid esimestena teele minema kalapaadid, nende järel väikesed kiirpaadid ja viimastena rannavalve mootorlaevad VMV-17. Kiirpaatide gruppi pidi juhtima Oberleutnant Reinhardt, kalapaatides oli igas viis ernalast ja rannavalvelaevades ülejäänud 38 meest, sh kõik neli ohvitseri.
Segadused merel
9. juulil näisid kõik tingimused sobivat, ilm oli vaikne, mis lasi oletada, et dessandi maabumisega ei teki probleeme. Kell 22, kui esimesed grupid olid juba teel, teatas improviseeritud laevastiku juht kapten Karring, et äsja saabunud teate kohaselt oli Tallinna reidilt hakanud Kroonlinna poole liikuma suur laevakaravan. Kapten Karring ja teised ohvitserid eeldasid, et selleks ajaks, kui meie laevad jõuavad Eesti ranniku lähedusse, on karavan möödunud sellest kohast, kuhu oli kavandatud dessant.
Tegelikult läks nii, et kui esimesed kaks gruppi jõudsid Eesti ranniku lähedale, sattusid nad selle karavani konvoilaevade vahele, sest konvoi koosseisu kuulus ka Tallinna kuivdokk, mis liikus oletatust palju aeglasemalt. Konvoi saatelaevad patrullisid mere poolt ja lennupaadid õhust. Nii polnud lootagi sealt läbi tungida ja mõlemad grupid otsustasid eraldi tagasi Soome minna.
Valvelaevad jõudsid koos nendel olevate meestega ettenähtud piirkonda, kui sealt hakkasid mööduma konvoi viimased laevad. Neid küll märgati, kuid suitsukatte varjus õnnestus siiski jõuda kokkulepitud kohta, kus ootavaid paate ega mehi muidugi polnud. Õnneks olid lavadel päästepaatideks sõudepaadid, millega mehed maale saateti.
Randumine
Hea üllatusena ei märganud vaenlane meeste maabumist. Paadid jäeti randa ja liiguti kiirmarsil sisemaa poole. Kuid kolonel Kurel polnud ühtegi kaarti, mille abil liikumist juhtida, sest kõik kaardid olid jäänud Oberleutnant Reinhardti kätte, aga teda ei olnud kusagil. Mõned mehed õnneks tundsid ümbruskonda.
Ületati Tsitre tee ja mindi edasi Narva maantee poole, kus algasid suured metsamassiivid. Seal otsest hädaohtu enam ei olnud.
Kohati esimesi metsavendi, kelle abiga saadi taludest, kus viimased olid end varjanud, korralik kõhutäis ja lubati endale väike puhkus. Õhtuhämaruses aga tuli liikuda edasi Mustjõe suunas, kus tehti puhkepeatus. Ainukesed, kellel polnud aega puhata, olid raadiomehed. Side keskusega oli olemas ja selgus, et Oberleutnant Reinhardt oli koos teistega tagasi Soome läinud. Teatati, et mahajäänud mehed üritavad 13. juulil 1941 uut dessanti Rutja rannal.
Kuna esimene päev Eestimaal oli olnud väga väsitav, said mehed väljasaadetud piilkonnalt uuemaid teateid oodates korralikul puhata ja oma hõõrdunud jalgu ravitseda. Õhtupoolikul saabus suure jooksuga piilur ja teatas, et Kehrast oli haarangule saadetud mõnesajameheline üksus hävituspataljonlasi koos paari soomusautoga. Kiirmarsiga suudeti end jälitajatest lahti rebida ja tänu kohalikele talunikele said kõik mehed õhtul sooja sööki.
Kolonel Kurg nägi ette liikumist Anna poole, et jälgida sealt liiklust Tallinna-Tartu maanteel.
Rutja dessant ei õnnestu
Soomes Pirtti saarel alustati 13. juulil uut dessanti Rutja randa. Seekord olid mehed sillapea moodustamiseks paigutatud kolmele kiirpaadile. Ülejäänud mehed olid ühel rannavalvelaeval ja lisaks saatis neid julgestuseks veel kaks rannavalvelaeva. Kuigi suveöö hämaruses jõuti märgata tumedat rannajoont ja kõik olid valmis maale minekuks, ei õnnestunud kahjuks ka seekordne operatsioon.
Eespool nägime valgusesähvatusi ja üle meie peade lendasid kahurimürsud üsna valvelaevade lähedale, paisates õhku veesambaid. Et vaenlane oli meid avastatud, tehti täispööre Soome ranniku poole ja sõitsime tagasi lähtebaasi.
14. juuli Leningradi raadiosaate sõjateate järgi aga olla ristleja Artjom hävitanud Rutja ranna lähistel dessanti üritanud fašistide kaatrid. Selle teo korda saatnud ohvitsere ja madruseid aga autasustati suure “kangelasteo” eest.
Esimene lahing
15. juulil liikus kolonel Kure grupp edasi Viskla suunas, ettesaadetud luuregrupp aga Ravila suunas, kus sattus vaenlase autokolonnile. Puhkes lahing ja selles sai esimene ernalane surma ning kaks haavata. Autokolonnis, mida rünnati, olid sõjatribunali esimees ja muud funktsionäärid, kes olid teel Ardusse, et seal kinnipeetavate üle kohut mõista. Selle lahingu tõttu jäi kohus pidamata, sest kohtupidajad said lahingus surma.
Peagrupp ootas kärsitult luuregrupi tagasitulekut, sest kokkulepitud aeg oli ammu möödas. Alles õhtul hilja jõudsid väsinud mehed kohale ja raporteerisid toimunust. Et oli oodata peatseid haaranguid kogu ümbruskonnas, tuli kiiresti kaduda. Sadas tihedat vihma ja riided olid märjad ning mehed vajasid puhkust ja sööki. 16. juulil tehti peatus ühe väikese metsatee ääres, kuid öösel avati laagri pihta raskekuulipildujate tuli, plahvatasid granaadid ja puhkes lahing, mille käigus tuli taas kiiresti põgeneda, et ennast jälitajatest lahti kiskuda.
Kautlasse!
Kogu grupp peale kahe radisti koondus vastupanuks eemal olevale soole. Radistid ei jätnud äkkrünnakule vaatamata maha raadiosaatjat, mille mahamonteerimiseks kulus aega. Peagrupp kiskus end haarajatest lahti ja liikus edasi Paunküla rajooni, kus kohtuti kohalike metsavendadega, kes soovitasid grupil siirduda Kautla soosaarele. Seal oli ees juba Tapal asuvast Punaarmee ratsaüksusest põgenenud leitnant Jaanhold oma meestega. Mehed olid hobuste ja täie lahinguvarustusega äsja sinna saabunud, et võidelda koos teistega punaste vastu.
Enamik mehi jõudis Kautlasse 17. juulil, radistid aga pärast metsades ekslemist kaks päeva hiljem.
Kuna Oberleutnant Reinhardt ja muud Soome jäänud ernalased olid ikka veel teadmatuses, mis neist saab, oli kolonel Kurel täielik voli toimida oma äranägemise järgi ja mitte oodata, millal saabub kõrge sakslasest ülemus.
Teade Erna salga maabumisest Eesti pinnale levis kogu ümbruskonnas ja kaugemalegi. Selleks aitas kaasa venelaste närviline propaganda, mis kutsus eesti rahvast üles hävitama Soomest saabunud valgesoome madusid, kes on toppinud oma kärnase kärsa Nõukogude Eesti lilleaeda.
Järgmised päevad Kautlas kujunesid töörohkeks. Nii lähedalt kui ka kaugelt saabusid üksikult ja salkades mehed, kes tahtsid ühineda Erna grupiga. Nendega üheaegselt tulid aga ka muude rühmituste esindajad, et kokku leppida edaspidises koostöös ja sidepidamise võimalustes.
Samal ajal saadi Soomes aru, et vaenlane on häiritud ja uus dessant pole otstarbekas. Tänu raadiosidele ilmnes, et Eestis on küllalt mehi, kes soovivad sõdida, kui neile rohkem relvi ja muud varustust saadetaks. Seega polnud oluline suurendada ernalaste arvu Kautlas. Palju tähtsam oli saata luureülesandega mehi muudesse Eestimaa rajoonidesse. Pealegi oli suurem osa eriväljaõppe saanud radiste alles Helsingis.
Paari mehe kaupa tulijad
Vastavalt sellele otsustati hakata saatma mehi paarikaupa koos raadiosaatjaga langevarjudega Eestisse. Langevarjuhüppeid oli sooritanud enne vaid üks mees, kuid see ei kujunenud üldse probleemiks, sest igaühele oli peaasi jõuda kodumaale enne, kui venelased on sealt välja aetud.
Nii hakatigi saatma langevarjureid paarikaupa Saksa kergepommitajaga He-111 vaenlase tagalasse. Esimesed kaks paari läksid teele 21. juulil. Üks paar pidi minema Kohtla-Järvele, teine Kautlasse. Paar minutit instruktsioone, kuidas peab maanduma, kui kukud metsa, ja oligi kõik. Veel küsiti ainult, kas oleme nõus alla hüppama, sest see oli juba vabatahtlike enda otsustada.
Ja nii need mehed Eestisse jõudsidki, sageli kaasas konteinerid relvade, padrunite, sidevahendite tagavaraosade ja esmaabitarvetega. Kui esimene paar oli alla hüpanud, ootas järgmine oma korda nii kaua, kuni maandusime Malmi lennuväljal Helsingis. Kohtla-Järve ümbruses saime õhutõrje tuld ja pärast kaotasid lendurid orientatsiooni ega suutnud Kautlat leida.
Meie päev
Kuid see ei häirinud enam meid. Järgmine päev oli juba meie kord. Kõik õnnestus. Olime juba 23. juuli hommikul Kautla saarel ja kandsime kolonel Kurele ette oma saabumisest. Saime talt korralduse liikuda Neeruti mägedele, et võtta vaatluse alla Porkuni mõisas peatuv 8. armee staap.
26. juulil hüppas üks mees koos käsigranaatide ja automaadimagasinide konteineritega Kautla lähedale, kuid sattus paarkümmend kilomeetrit kirdesse täitevkomitee esimehe koduõuele.
27. juulil pidi hüppama üks paar Tallinna lähistele, kuid mehed sattusid Viitna kanti. Teine paar pidi sattuma Rapla rajooni ja sinna nad ka imekombel jõudsid. 28. juulil hüppas üks paar, kellel kaasas sidumismaterjalid ja laskemoon, enam-vähem Kautla lähistele ja samal päeval hüppasid Junkersilt alla viimased 15 meest koos Oberleutnant Reinhardti ja Tartust appi toodud leitnant Marnotiga. Selle grupiga lõpetati tulemine ja varustuse saatmine õhu kaudu, sest juba 31. juulil keelas Saksa Wehrmacht relvade Eestisse saatmise.
Kautla ümbruses oli umbes poolteist tuhat põgenikku, kuid nendest vaid 200–300 mehel oli mingisugunegi relv. Meie radistid, kes olid saadetud eri gruppide juurde (üks paar Hirvelaane pataljoni, teine Mahtrasse kolonel Leithammeri juurde), teatasid suurtest metsavendade grupeeringutest ja taotlesid eranditult relvi ja lahingumoona.
Tegevuses
See aga ei sobinud Saksamaale. Kahjuks rebenesid needki konteinerid, mis olid eelnevalt saadetud, sageli langevarjude küljest lahti ja neid ei leitudki. Ka olid lendurite orienteerumisoskused Eesti metsasel maastikul üsna puudulikud.
Peale igapäevaste teadete saatmist vaenuliste vägede liikumistest tegid mehed ka mõned äkkrünnakud, näiteks Albu vallamajas hävituspataljonlaste vastu, kes olid põletanud jõhkral kombel ühe talu koos pererahvaga.
Kogu meie meeste elav tegevus Kautla ümbruses ei jäänud Punaarmeele märkamata. Kõik luureandmed ümbruskonnast kinnitasid suurte väeüksuste koondumist ümber Kautla raba. Üheaegselt tekkis järjest enam vaenlase agente, kes püüdsid end metsavendade sekka poetada. Need asjaolud sundisid üldist valvsust suurendama. Ardu–Järva-Madise maantee tõkestati langetatud puudega ja sealne sild mineeriti käsuga see vaenlase ilmumise korral õhkida.
Hävituspataljonide rünnak
31. juulil piirasid vaenlase regulaarväeosad, hävituspataljonid ja Läti kommunistid kogu piirkonna sisse ning sealsed metsad kammiti läbi. See teade tuli kell 10. Lahingust kõrvale hoida ei olnud võimalik, sest Erna põhisalga kaks rühma olid otsimas langevarjudega saadetud relvi ja neid ei olnud võimalik tagasi tõmmata. Seepärast andis kolonel Kurg korralduse neile langevarjuritele, kes alles kaks päeva tagasi olid saabunud ja suhteliselt paremini relvastatud ning puhanumad, korralduse asuda laagrist umbes kilomeetri kaugusel kaitsele ja vaenlase rünnak tagasi lüüa, et võita aega kaitsetute naiste ja lastega põgenike vaenlase haardest välja viimiseks ja laagri likvideerimiseks.
Major Hindpere korraldas relvastatud metsavendadest eesja külgkaitse põgenike kolonni lääne poole juhtimiseks, kui sealt, kuhu olid läinud meie langevarjurid, hakkas kostma algava lahingu müra. Enam kui pooletunnise lahingu järel hakkas tuli raugema ja siis jäi kõik vaikseks. Mõne aja pärast kostis taas mootorsõidukite mürin ning vastase raskekuulipildujad ja püssid alustasid esimestena oma tööd. Neile vastasid meie meeste kerged relvad. Granaatide lõhkemised ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Vastase tuli aina ägenes, meie oma aga rauges aeglaselt, sest laskemoon oli lõppemas ja lisa polnud kuskilt võtta. Veel mõni üksik püstolkuulipildujavalang ja siis jäi kõik vaikseks.
Peagi saabusid higised ja porised mehed, kellel ainsaks relvaks oli jäänud soome puss. Ei ühtegi padrunit enam ega käsigranaati. Kaks meest oli jäänud lahinguväljale surnuna ja üks raskelt haavatu oli viidud eemal asuvasse talusse. Lahingu ajal oli kolonel Kurg saatnud sinna abiväge, kuid abistajad olid jäänud liiga hiljaks ega suutnud enam suurt midagi korda saata.
Pikk põgenemine
Jäädi ootama vaenlase ilmumist, kui Kautla talu poolt kostis tulistamist. Hävituspataljon oli kiire haardega vallutanud talu ja tapnud selle elanikud. Kell 17 õnnestus Erna põhigrupil ja nendega liitunud meestel taas koonduda ja hakata lääne suunas läbi juba läbikammitud metsade taganema. Puudusid paljud, kes olid piilkondades või pidid eri suundades vaenlast tõkestama. Kuid enam ei olnud aega oodata.
Ajavahemikus 1.–4. augustini vahetati korduvalt laagripaiku. Luure andmetel olid metsataludesse ja külavaheteedele paigutatud vahipostid ja saadetud välja mitmeid spioone. Kui 3. augustil leidis aset lahing vastase luurerühmaga, otsustati suurte kaotuste vältimiseks Saksa vägede juurde välja murda. See õnnestus 6. augustil ja senini Erna grupi nime all tegutsenud mehed allutati 311. jalaväerügemendile, mille koosseisus tegid nad Erna pataljoni nime all kaasa edaspidise sõjatee.
Põhjus, miks see operatsioon metsavendadele ja Erna grupile suhteliselt väikesi kaotusi tõi, oli ründajate hirm metsa tungida. Jõudude vahekorda arvestades oleks kogu operatsioon võinud eestlastele hoopis kurvemalt lõppeda.
Kommunistide massirepressioonid rahulike elanike vastu
Kahjuks ei pääsenud suurtest kaotustest ümbruskonna elanikud, sest pärast ebaõnnestunud operatsiooni valasid punaväelased oma viha välja kõigi peale, kes ette juhtusid. Algas ümberkaudsete talude massiline põletamine ja inimeste elajalik tapmine.
Pataljoni ülemaks jäi kolonel Kurg ja kõik Soomest tulnud mehed kandsid edasi oma Soome sõjaväe mundrit. Nendega metsas liitunud metsavennad ja muud, kes olid avaldanud soovi olla selle loodava üksuse liikmed, olid siis juba kirjas aruandluses ja neid oli 62 meest. Lisaks kolm Soomest tulnud ohvitseri ja 28 sõdurit. Ülejäänud 65 Soomest tulnud mehest olid oma luureülesannete täitmisel erinevates paikades ja kolm meest oli juba langenud. Kohe pärast sakslastega ühinemist liitusid pataljoniga Tartu vallutamisel osalenud eestlased, kokku 194 meest ja üks naine.
Erna grupi nelja nädala pikkune tegevus vaenlase tagalas oli olnud võimalik ainult tänu kohalike elanike omakasupüüdmatule ja ennastohverdavale abile. Edaspidi varustas pataljoni juba Saksa sõjavägi.
Erna pataljon
Erna pataljon tegutses selles koosseisus kuni Tallinna vabastamiseni. Kui Saksa üksused liikusid peamiselt suurtel teedel, siis selle pataljoni teekond kulges nende teede vahelisel alal. Tallinn vabastati 28. augustil.
Seejärel reorganiseeriti pataljon uuesti. Osa senistest võitlejatest lahkusid lepingute alusel, kuid Tallinnas lisandus vabatahtlikuna veel 111 meest. Kolonel Kurg sai Tallinna all haavata ja uueks pataljoniülemaks määrati major Hindpere. Kolonel Kure eemalejäämine ei olnud tingitud mitte sellest, et ta oli haavata saanud, vaid ta lahkus ise oma kohalt, sest ei leidnud Oberleutnant Reinhardtiga ühist keelt. Nagu ta ise oli öelnud, et ei soovinud ta olla Preisi junkru kannupoisiks. Sellised vastuolud eestlastest ohvitseride ja sakslaste vahel ei olnud haruldased ja mida edasi läks aeg ning mida rohkem saabus uusi “valitsejaid”, seda selgem vahe tõmmati nende ja meie, s.t kohaliku rahva vahele.
Ernalased Saaremaal
Juba enne Tallinna vabastamist saadeti kaks paari eestlastest radiste langevarjudega Saaremaale, et nad jätkaksid oma tööd vaenlase tagalas. 9. septembri hommikul tegi pataljoni 1. kompanii õnnestunud dessandi Vormsi saarele ja 12. septembril ühines uuesti pataljoniga, et võtta osa dessandist Muhu põhjarannikule. Seekord võtsid operatsioonist osa ka Saksa üksused ja 16. septembril ületati Muhu tamm ning vallutati Orissaare.
Edasi liiguti koos sakslastega lääne poole. Erilist vastupanu peaaegu ei olnudki ja 22. septembril Kaarmasse jõudes saabusid sinna ka mandril senini tegutsenud luurajad. Samal päeval ühinesid meiega ka need kaks paari, kes siiani olid tegutsenud Saaremaal.
27. septembril tuli korraldus Erna pataljoni marsivalmis seadmiseks, et sõita Tallinna, kus pataljon pidi likvideeritama. 10. oktoobriks oli Erna pataljon lõpetanud oma eksisteerimise.
445 vabatahtlikku
Erna nime kandvatest üksustest käis läbi 445 vabatahtlikku eesti meest. Enne sakslastega ühinemist langes Soomest tulnutest kolm meest, hiljem lisandunuist seitse. Haavata sai kokku kümme meest. Üldse langes kuni pataljoni likvideerimiseni 10 Soomest tulnud 17 hiljem liitunud meest. Haavatuid vastavalt 11 ja 26.
Pärast pataljoni likvideerimist läks suurem osa Soomest tulnud meestest sinna tagasi, sest koostöö sakslastega enam ei sobinud. Lootused, et Eesti endine iseseisvus leiab uute vallutajate tunnustust, olid täielikult haihtunud. Küll aga astuti Soome sõjaväkke, sest põhivaenlane oli ühine.
Kui 1943. aasta alguseks oli ilmne, et sakslased kaotavad sõja, valisid paljud noored eest mehed Saksa mobilisatsiooni asemel ernalaste eeskujul oma uueks partneriks soomlased.
1944. aasta alguseks oli neid kogunenud sinna nii palju, et loodi Eesti rügement ÕR 200, lisaks oli 400 meest astunud Soome mereväkke. Et ka soomlastel tekkis samal ajal umbusk oma senise partneri vastu, koolitas nende raadiovastuluure uued mehed, kes pidid informeerima soomlasi sakslaste käitumisest Eestis. Vastutasuks lubati neil olla ka sidepidajateks Eestis tegutseva põrandaaluse rahvuskomitee ja läänes alles jäänud endiste Eesti Vabariigi poliitikutega.
See grupp oli otseseks järeltulijaks eriväljaõppe saanud Erna grupile ja seal õppust saanud paarikümnest mehest neli olid vanad ernalased. Nendest 15 saadeti enne Punaarmee kohalejõudmist Eestisse. Nende saatus oli väga traagiline: 11 meest langes võitluses koos metsavendadega või tapeti tabamisel jõhkralt ja viis meest langes vangi ning mõisteti kokku sajaks aastaks Nõukogude Liidu töölaagritesse.
Kibe pettumus
Hilisemates Nõukogude “ajaloouurimustes” ja ajakirjanduslikes tekstides nimetati kõiki Erna mehi bandiitideks, kes vägistasid, tapsid ja röövisid õigeid eestlasi, olles Saksa joodikutest palgasõdurid.
Kõik, kes alates 1941. aasta suvest võitlesid metsavendadena, Erna üksuses või muudes vabatahtlikes rühmitustes, olid hiljem Saksa sõjaväes või Soomes veendunud, et pärast sõda saavad kõik riigid tagasi oma endised piirid ja iseseisvuse, nii nagu see oli Atlandi pakti kohaselt lubatud. 26 riiki eesotsas USA ja Õnglismaaga olid ju kirjutanud sellele dokumendile alla. Ja selles usus oli meil lausa moraalne kohustus võidelda ka ise oma iseseisvuse taastamise eest. Sama teadmine põhjustas ka pärast sõda tekkinud metsavendluse.
Eestis leidus pärast iseseisvuse taaskehtestamist noori ohvitsere ja allohvitsere, kes võtsid ette retke Erna grupi 1941. aasta marsruudil. Nendest kasvas välja Erna Selts, mis hakkas korraldama Eestis noorte seas väga populaarseks saanud sõjalis-sportlikke võistlusi. Ja populaarsed pole need ainult Eestis, sest juba 1995. aastast muutusid Erna retke nime kandvad patrullvõistlused rahvusvaheliseks.
On uhke tunne, et mälestus Erna grupist on muutunud rahvusvaheliseks sõpruse loomise ürituseks.
Kaitse Kodu 4/2003 lk 18-22
Ülo Jõgi
Kui noored mehed põgenesid Teise maailmasõja algul Eestist Soome selleks, et astuda vabatahtlikult Soome sõjaväkke sõdimaks N. Liidu agressiooni vastu, siis 1941. aasta alguses sinna läinud noortel sellist motivatsiooni enam ei olnud. Küll aga olid okupatsioonivõimud hakanud end ilmutama täies jõhkruses.
Eestis algas totaalne psühholoogiline ja füüsiline rünnak kõigi demokraatlikult ja iseseisvalt mõtlevate inimeste vastu. Kõik selle, mis puudutas Eesti iseseisvust ja vabadusarmastust, pöörasid kommunistid pea peale. Üleöö oli valgest saanud must ja vastupidi. Seda ei suutnud võtta omaks inimesed, keda oli kasvatatud armastuses oma isamaa vastu ja kes olid vajadusel valmis ka Eesti iseseisvuse eest võitlema. Kuid selleks ei antud võimalust.
Eesti noormehed Soomes
Neid tegureid, mis mõjutasid noori, kes otsustasid põgeneda Soome – kes vahistamishirmus, kes tekkinud olukorra vastumeelsuse tõttu – , oli palju. Lahkujad olid idealistid, kes lootsid, et ehk avaneb neil mingi võimalus olla võõral maal kasulik kaotatud iseseisvuse eest võitlemisel.
1940/41. aasta talv oli nagu eelminegi väga külm, meri oli kaanetunud tugeva jääkorraga ja seda kasutasid mõnikümmend veel kooliealist poissi ja üliõpilast. Oli tunda kindlaid märke, et Saksamaa astumine sõtta N. Liidu vastu on vaid aja küsimus. Soomlased, ehkki alles jäänud alla Talvesõjas, kuid säilitanud oma iseseisvuse, ihaldasid saada tagasi Õda-Karjalat. Selleks nähti võimalust avanevat sakslastega sõjalist koostööd tehes.
Samal ajal leidsid Soomes elavad eestlased major Kristjan ja härra Vellner, et on paras aeg leppida kokku soomlastega ja kasutada äsja saabunud noori eesti mehi selleks, et koolitada neist raadiotelegrafiste, keda oleks võimalik saata luureülesannetega Eestisse. Soome kaitsejõudude peastaabi nõusolekul ja sealse raadioluure ülema major Hallamaa otsesel abil alustatigi noormeeste koolitamist. Õpetajateks olid Soome ohvitserid ja allohvitserid ning kogu 1941. aasta varakevadine tegevus käis suure saladuskatte all Espoo piirkonnas Staffani saarel.
Meid õppis seal 15 meest, kes kuulusid sellest hetkest Soome kaitseväe koosseisu. Konspiratiivsuse huvides ei kandnud me veel Soome mundrit ja ka kohalike elanikega ei soovitatud meil suhelda.
Tüli vande andmisel
Kui sakslased 22. juunil N. Liidule sõja kuulutasid, olid mehed sedavõrd küpsed, et neid võis rakendada radistidena seal. Oli vaid päevade küsimus, millal soomlased liituvad sõjaga. Helsingisse hakati koondama Soomes elavaid eestlasi, et moodustada neist vabatahtlike üksus Eestisse saatmiseks. Staffani saarel õppinud radistid said selga Soome sõjaväe vormi ja algasid teoreetiliste teadmiste praktilise rakendamise õppused, mis seisnesid kaasaskantavate miniatuursete raadiosaatjate ja -vastuvõtjate kasutamises maastikul.
Juulikuu esimestel päevadel liideti Munkkiniemis lahinguõppusi tegevate eestlastest vabatahtlikega ka Staffani saarel erikoolituse saanud mehed. 24. juulil andsime sealse koolimaja õuel korraldatud tseremoonial sõdurivande. Sakslased nimetasid kogu rühma Erna grupiks ja nendega liideti kaks sakslasest sideohvitseri – Oberleutnant Reinhardt ja Sonderführer Schwarze. Grupi ülemaks oli kolonel Henn Ants Kurg.
Juba vandeandmise eel tekkis esimene konflikt sakslastega. Viimased tahtsid truuduse vandumist Führerile, kolonel Kurg aga keeldus kohustamast eestlastest vabatahtlikke sellist vannet andma. Me polnud ju sakslased, vaid ainult nendega koostööks valmis vabatahtlikud eestlased, kellel polnud mingeid kohustusi Hitleri ees. Vaidluste tulemusena jõuti kokkuleppele, et kuna olime Soome sõjaväes teenivad vabatahtlikud, anname truudusvande Soome riigile. Sellega välditi meile vastuvõtmatut Saksa palgasõduri staatust.
Vandeandmise tseremooniast võttis osa 15 erikoolituse saanud ja 52 üle kogu maa kokku tulnud vabatahtlikku – kaks vandeadvokaati, üks kaubandusdirektor, politseija tsiviilametnikke, kooliõpetajaid, sõjaväelasi, kalureid, kooliõpilasi ja paljude teiste elukutsete esindajaid vanuses kuueteistkümnest kuni viiekümne seitsmenda eluaastani. Ohvitsere oli peale kolonel Kure oli veel kolm: major Hindpere, leitnant Lossman ja lipnik Grau.
Ebamäärane aeg
Juulikuu esimestel päevadel saadeti Erna grupp Pirtti saarele. Tõenäoliselt ei olnud operatsiooni käik veel lõplikult otsustatud. Liiga palju ilmnes variante selle teostamiseks. Helsingis Saksa saatkonna juures asuva Cellariuse grupi peakorteris, mis allus Saksa luureametile, peeti plaane kõnealuse üksuse Eestisse saatmiseks, kusjuures kogu operatsiooni ülem pidi olema Oberleitnant Reinhardt, kellele pidi alluma ka kolonel Kurg.
See oleks olnud paradoks, kus keerulise operatsiooni ajal võõral maal võõra rahva seas pidanuks sealse rahva hulgast pärit kõrgema auastmega ohvitser kuuletuma teisest rahvusest auastmelt madalamale ohvitserile.
Kuid otsus tehti ju hoopis kolmandas riigis Soomes ja meeste kohta, kes kuulusid vabatahtlikena Soome relvajõududesse. Nende lähetamine üle lahe kuulus otseselt Soome asjaomaste isikute kompetentsi, nagu seegi, missuguste vahenditega ja kuidas seda teha – see olenes soomlaste võimalustest.
Kus ja millal seda üksust kasutada, oli omaette küsimus. Mehed olid väga halvasti relvastatud: mõnikümmend vana tüüpi püstolkuulipildujat, igal mehel püstol FN kaliibriga 7,65, käsigranaadid, lõhkeainet, raadiosaatjad ja -vastuvõtjad. Oli ilmselge, et see ei olnud mingi lahinguüksus, küll aga kõlbas hädapärast Soome stiilis kasutatavaks sissiüksuseks, kelle peamine ülesanne oli koguda luureandmeid ja neid oma keskusele edastada ning häirida võimalusel vaenlase tagalat.
Otsus dessandi kasuks
Kogu üksus otsustati saata Eestisse dessandina. Kuidas seda aga teha, selles ei jõutud kuidagi üksmeelele. Tehti küll õppusi rannavalvelaevadelt sõudepaatidesse minekuks, nendega randumiseks ja maastikul edasi liikumiseks, kuid see oli esialgu kõik.
Vahelduseks toimus ühel päeval midagi, mis tõi rutiinsesse ellu elevust. Soome rannikuvetes oli teinud hädamaandumise Punaarmee MBR-2 tüüpi vesilennuk ja soomlased olid nõus andma selle meie kasutusse. Nimelt kuulus Erna gruppi ka Graueni-nimeline lendur. Kohe tekkis uus versioon dessandi korraldamiseks. Lennupaat pidi toimetama väikese rühma hästi relvastatud mehi Kahala järvele, kust need pidid tungima randa ja moodustama seal sillapea, kuhu laevadega tulev dessant saaks maabuda.
Nii oli see kavandatud teoorias, kuid kui Grauen üritas õhusõidukit veepinnalt üles saada, ei õnnestunud see kuidagi, vaatamata sellele, et kõik üleliigne visati pardalt maha ja ka vähendati sõitjate hulka. Lennuk ei tõusnud ikkagi õhku. Üldine arvamus oli, et lennuk polnud päris korras ja seega kukkus see variant läbi.
Palju aastaid hiljem, kui Graueniga kohtusin, tunnistas ta, et tema arvates oli plaan liiga hulljulge ja juba ette ebaõnnestumisele määratud ning seepärast ei üritanudki ta lennukit õhku tõsta.
Pirtti saarel päevad aga aina kulusid ja raadio teatas muudkui Saksa vägede edukatest operatsioonidest kõikjal, kaasa arvatud Eestis. Mehed olid pahurad ja juba kerkis küsimus, milleks üldse enam sinna minna, kui vaenlane on maalt välja aetud.
Järgmise kava kohaselt pidi dessandiks kasutatama kolme tüüpi veesõidukeid. Kõigepealt pidid teele minema kaks väikest kiirpaati, millest kummassegi mahtus kolm kuni neli meest, kes pidid maanduma esimestena Kolga lahes Salmistu küla lähedal ja moodustama seal sillapea. Samal ajal pidid sinna jõudma kolm tavalist aeglast kalapaati, mis pidid maale viima nelja Soome rannavalve laevadega kohale toodud põhigrupi.
Kuna erinevate aluste kiirused olid erinevad, pidid esimestena teele minema kalapaadid, nende järel väikesed kiirpaadid ja viimastena rannavalve mootorlaevad VMV-17. Kiirpaatide gruppi pidi juhtima Oberleutnant Reinhardt, kalapaatides oli igas viis ernalast ja rannavalvelaevades ülejäänud 38 meest, sh kõik neli ohvitseri.
Segadused merel
9. juulil näisid kõik tingimused sobivat, ilm oli vaikne, mis lasi oletada, et dessandi maabumisega ei teki probleeme. Kell 22, kui esimesed grupid olid juba teel, teatas improviseeritud laevastiku juht kapten Karring, et äsja saabunud teate kohaselt oli Tallinna reidilt hakanud Kroonlinna poole liikuma suur laevakaravan. Kapten Karring ja teised ohvitserid eeldasid, et selleks ajaks, kui meie laevad jõuavad Eesti ranniku lähedusse, on karavan möödunud sellest kohast, kuhu oli kavandatud dessant.
Tegelikult läks nii, et kui esimesed kaks gruppi jõudsid Eesti ranniku lähedale, sattusid nad selle karavani konvoilaevade vahele, sest konvoi koosseisu kuulus ka Tallinna kuivdokk, mis liikus oletatust palju aeglasemalt. Konvoi saatelaevad patrullisid mere poolt ja lennupaadid õhust. Nii polnud lootagi sealt läbi tungida ja mõlemad grupid otsustasid eraldi tagasi Soome minna.
Valvelaevad jõudsid koos nendel olevate meestega ettenähtud piirkonda, kui sealt hakkasid mööduma konvoi viimased laevad. Neid küll märgati, kuid suitsukatte varjus õnnestus siiski jõuda kokkulepitud kohta, kus ootavaid paate ega mehi muidugi polnud. Õnneks olid lavadel päästepaatideks sõudepaadid, millega mehed maale saateti.
Randumine
Hea üllatusena ei märganud vaenlane meeste maabumist. Paadid jäeti randa ja liiguti kiirmarsil sisemaa poole. Kuid kolonel Kurel polnud ühtegi kaarti, mille abil liikumist juhtida, sest kõik kaardid olid jäänud Oberleutnant Reinhardti kätte, aga teda ei olnud kusagil. Mõned mehed õnneks tundsid ümbruskonda.
Ületati Tsitre tee ja mindi edasi Narva maantee poole, kus algasid suured metsamassiivid. Seal otsest hädaohtu enam ei olnud.
Kohati esimesi metsavendi, kelle abiga saadi taludest, kus viimased olid end varjanud, korralik kõhutäis ja lubati endale väike puhkus. Õhtuhämaruses aga tuli liikuda edasi Mustjõe suunas, kus tehti puhkepeatus. Ainukesed, kellel polnud aega puhata, olid raadiomehed. Side keskusega oli olemas ja selgus, et Oberleutnant Reinhardt oli koos teistega tagasi Soome läinud. Teatati, et mahajäänud mehed üritavad 13. juulil 1941 uut dessanti Rutja rannal.
Kuna esimene päev Eestimaal oli olnud väga väsitav, said mehed väljasaadetud piilkonnalt uuemaid teateid oodates korralikul puhata ja oma hõõrdunud jalgu ravitseda. Õhtupoolikul saabus suure jooksuga piilur ja teatas, et Kehrast oli haarangule saadetud mõnesajameheline üksus hävituspataljonlasi koos paari soomusautoga. Kiirmarsiga suudeti end jälitajatest lahti rebida ja tänu kohalikele talunikele said kõik mehed õhtul sooja sööki.
Kolonel Kurg nägi ette liikumist Anna poole, et jälgida sealt liiklust Tallinna-Tartu maanteel.
Rutja dessant ei õnnestu
Soomes Pirtti saarel alustati 13. juulil uut dessanti Rutja randa. Seekord olid mehed sillapea moodustamiseks paigutatud kolmele kiirpaadile. Ülejäänud mehed olid ühel rannavalvelaeval ja lisaks saatis neid julgestuseks veel kaks rannavalvelaeva. Kuigi suveöö hämaruses jõuti märgata tumedat rannajoont ja kõik olid valmis maale minekuks, ei õnnestunud kahjuks ka seekordne operatsioon.
Eespool nägime valgusesähvatusi ja üle meie peade lendasid kahurimürsud üsna valvelaevade lähedale, paisates õhku veesambaid. Et vaenlane oli meid avastatud, tehti täispööre Soome ranniku poole ja sõitsime tagasi lähtebaasi.
14. juuli Leningradi raadiosaate sõjateate järgi aga olla ristleja Artjom hävitanud Rutja ranna lähistel dessanti üritanud fašistide kaatrid. Selle teo korda saatnud ohvitsere ja madruseid aga autasustati suure “kangelasteo” eest.
Esimene lahing
15. juulil liikus kolonel Kure grupp edasi Viskla suunas, ettesaadetud luuregrupp aga Ravila suunas, kus sattus vaenlase autokolonnile. Puhkes lahing ja selles sai esimene ernalane surma ning kaks haavata. Autokolonnis, mida rünnati, olid sõjatribunali esimees ja muud funktsionäärid, kes olid teel Ardusse, et seal kinnipeetavate üle kohut mõista. Selle lahingu tõttu jäi kohus pidamata, sest kohtupidajad said lahingus surma.
Peagrupp ootas kärsitult luuregrupi tagasitulekut, sest kokkulepitud aeg oli ammu möödas. Alles õhtul hilja jõudsid väsinud mehed kohale ja raporteerisid toimunust. Et oli oodata peatseid haaranguid kogu ümbruskonnas, tuli kiiresti kaduda. Sadas tihedat vihma ja riided olid märjad ning mehed vajasid puhkust ja sööki. 16. juulil tehti peatus ühe väikese metsatee ääres, kuid öösel avati laagri pihta raskekuulipildujate tuli, plahvatasid granaadid ja puhkes lahing, mille käigus tuli taas kiiresti põgeneda, et ennast jälitajatest lahti kiskuda.
Kautlasse!
Kogu grupp peale kahe radisti koondus vastupanuks eemal olevale soole. Radistid ei jätnud äkkrünnakule vaatamata maha raadiosaatjat, mille mahamonteerimiseks kulus aega. Peagrupp kiskus end haarajatest lahti ja liikus edasi Paunküla rajooni, kus kohtuti kohalike metsavendadega, kes soovitasid grupil siirduda Kautla soosaarele. Seal oli ees juba Tapal asuvast Punaarmee ratsaüksusest põgenenud leitnant Jaanhold oma meestega. Mehed olid hobuste ja täie lahinguvarustusega äsja sinna saabunud, et võidelda koos teistega punaste vastu.
Enamik mehi jõudis Kautlasse 17. juulil, radistid aga pärast metsades ekslemist kaks päeva hiljem.
Kuna Oberleutnant Reinhardt ja muud Soome jäänud ernalased olid ikka veel teadmatuses, mis neist saab, oli kolonel Kurel täielik voli toimida oma äranägemise järgi ja mitte oodata, millal saabub kõrge sakslasest ülemus.
Teade Erna salga maabumisest Eesti pinnale levis kogu ümbruskonnas ja kaugemalegi. Selleks aitas kaasa venelaste närviline propaganda, mis kutsus eesti rahvast üles hävitama Soomest saabunud valgesoome madusid, kes on toppinud oma kärnase kärsa Nõukogude Eesti lilleaeda.
Järgmised päevad Kautlas kujunesid töörohkeks. Nii lähedalt kui ka kaugelt saabusid üksikult ja salkades mehed, kes tahtsid ühineda Erna grupiga. Nendega üheaegselt tulid aga ka muude rühmituste esindajad, et kokku leppida edaspidises koostöös ja sidepidamise võimalustes.
Samal ajal saadi Soomes aru, et vaenlane on häiritud ja uus dessant pole otstarbekas. Tänu raadiosidele ilmnes, et Eestis on küllalt mehi, kes soovivad sõdida, kui neile rohkem relvi ja muud varustust saadetaks. Seega polnud oluline suurendada ernalaste arvu Kautlas. Palju tähtsam oli saata luureülesandega mehi muudesse Eestimaa rajoonidesse. Pealegi oli suurem osa eriväljaõppe saanud radiste alles Helsingis.
Paari mehe kaupa tulijad
Vastavalt sellele otsustati hakata saatma mehi paarikaupa koos raadiosaatjaga langevarjudega Eestisse. Langevarjuhüppeid oli sooritanud enne vaid üks mees, kuid see ei kujunenud üldse probleemiks, sest igaühele oli peaasi jõuda kodumaale enne, kui venelased on sealt välja aetud.
Nii hakatigi saatma langevarjureid paarikaupa Saksa kergepommitajaga He-111 vaenlase tagalasse. Esimesed kaks paari läksid teele 21. juulil. Üks paar pidi minema Kohtla-Järvele, teine Kautlasse. Paar minutit instruktsioone, kuidas peab maanduma, kui kukud metsa, ja oligi kõik. Veel küsiti ainult, kas oleme nõus alla hüppama, sest see oli juba vabatahtlike enda otsustada.
Ja nii need mehed Eestisse jõudsidki, sageli kaasas konteinerid relvade, padrunite, sidevahendite tagavaraosade ja esmaabitarvetega. Kui esimene paar oli alla hüpanud, ootas järgmine oma korda nii kaua, kuni maandusime Malmi lennuväljal Helsingis. Kohtla-Järve ümbruses saime õhutõrje tuld ja pärast kaotasid lendurid orientatsiooni ega suutnud Kautlat leida.
Meie päev
Kuid see ei häirinud enam meid. Järgmine päev oli juba meie kord. Kõik õnnestus. Olime juba 23. juuli hommikul Kautla saarel ja kandsime kolonel Kurele ette oma saabumisest. Saime talt korralduse liikuda Neeruti mägedele, et võtta vaatluse alla Porkuni mõisas peatuv 8. armee staap.
26. juulil hüppas üks mees koos käsigranaatide ja automaadimagasinide konteineritega Kautla lähedale, kuid sattus paarkümmend kilomeetrit kirdesse täitevkomitee esimehe koduõuele.
27. juulil pidi hüppama üks paar Tallinna lähistele, kuid mehed sattusid Viitna kanti. Teine paar pidi sattuma Rapla rajooni ja sinna nad ka imekombel jõudsid. 28. juulil hüppas üks paar, kellel kaasas sidumismaterjalid ja laskemoon, enam-vähem Kautla lähistele ja samal päeval hüppasid Junkersilt alla viimased 15 meest koos Oberleutnant Reinhardti ja Tartust appi toodud leitnant Marnotiga. Selle grupiga lõpetati tulemine ja varustuse saatmine õhu kaudu, sest juba 31. juulil keelas Saksa Wehrmacht relvade Eestisse saatmise.
Kautla ümbruses oli umbes poolteist tuhat põgenikku, kuid nendest vaid 200–300 mehel oli mingisugunegi relv. Meie radistid, kes olid saadetud eri gruppide juurde (üks paar Hirvelaane pataljoni, teine Mahtrasse kolonel Leithammeri juurde), teatasid suurtest metsavendade grupeeringutest ja taotlesid eranditult relvi ja lahingumoona.
Tegevuses
See aga ei sobinud Saksamaale. Kahjuks rebenesid needki konteinerid, mis olid eelnevalt saadetud, sageli langevarjude küljest lahti ja neid ei leitudki. Ka olid lendurite orienteerumisoskused Eesti metsasel maastikul üsna puudulikud.
Peale igapäevaste teadete saatmist vaenuliste vägede liikumistest tegid mehed ka mõned äkkrünnakud, näiteks Albu vallamajas hävituspataljonlaste vastu, kes olid põletanud jõhkral kombel ühe talu koos pererahvaga.
Kogu meie meeste elav tegevus Kautla ümbruses ei jäänud Punaarmeele märkamata. Kõik luureandmed ümbruskonnast kinnitasid suurte väeüksuste koondumist ümber Kautla raba. Üheaegselt tekkis järjest enam vaenlase agente, kes püüdsid end metsavendade sekka poetada. Need asjaolud sundisid üldist valvsust suurendama. Ardu–Järva-Madise maantee tõkestati langetatud puudega ja sealne sild mineeriti käsuga see vaenlase ilmumise korral õhkida.
Hävituspataljonide rünnak
31. juulil piirasid vaenlase regulaarväeosad, hävituspataljonid ja Läti kommunistid kogu piirkonna sisse ning sealsed metsad kammiti läbi. See teade tuli kell 10. Lahingust kõrvale hoida ei olnud võimalik, sest Erna põhisalga kaks rühma olid otsimas langevarjudega saadetud relvi ja neid ei olnud võimalik tagasi tõmmata. Seepärast andis kolonel Kurg korralduse neile langevarjuritele, kes alles kaks päeva tagasi olid saabunud ja suhteliselt paremini relvastatud ning puhanumad, korralduse asuda laagrist umbes kilomeetri kaugusel kaitsele ja vaenlase rünnak tagasi lüüa, et võita aega kaitsetute naiste ja lastega põgenike vaenlase haardest välja viimiseks ja laagri likvideerimiseks.
Major Hindpere korraldas relvastatud metsavendadest eesja külgkaitse põgenike kolonni lääne poole juhtimiseks, kui sealt, kuhu olid läinud meie langevarjurid, hakkas kostma algava lahingu müra. Enam kui pooletunnise lahingu järel hakkas tuli raugema ja siis jäi kõik vaikseks. Mõne aja pärast kostis taas mootorsõidukite mürin ning vastase raskekuulipildujad ja püssid alustasid esimestena oma tööd. Neile vastasid meie meeste kerged relvad. Granaatide lõhkemised ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Vastase tuli aina ägenes, meie oma aga rauges aeglaselt, sest laskemoon oli lõppemas ja lisa polnud kuskilt võtta. Veel mõni üksik püstolkuulipildujavalang ja siis jäi kõik vaikseks.
Peagi saabusid higised ja porised mehed, kellel ainsaks relvaks oli jäänud soome puss. Ei ühtegi padrunit enam ega käsigranaati. Kaks meest oli jäänud lahinguväljale surnuna ja üks raskelt haavatu oli viidud eemal asuvasse talusse. Lahingu ajal oli kolonel Kurg saatnud sinna abiväge, kuid abistajad olid jäänud liiga hiljaks ega suutnud enam suurt midagi korda saata.
Pikk põgenemine
Jäädi ootama vaenlase ilmumist, kui Kautla talu poolt kostis tulistamist. Hävituspataljon oli kiire haardega vallutanud talu ja tapnud selle elanikud. Kell 17 õnnestus Erna põhigrupil ja nendega liitunud meestel taas koonduda ja hakata lääne suunas läbi juba läbikammitud metsade taganema. Puudusid paljud, kes olid piilkondades või pidid eri suundades vaenlast tõkestama. Kuid enam ei olnud aega oodata.
Ajavahemikus 1.–4. augustini vahetati korduvalt laagripaiku. Luure andmetel olid metsataludesse ja külavaheteedele paigutatud vahipostid ja saadetud välja mitmeid spioone. Kui 3. augustil leidis aset lahing vastase luurerühmaga, otsustati suurte kaotuste vältimiseks Saksa vägede juurde välja murda. See õnnestus 6. augustil ja senini Erna grupi nime all tegutsenud mehed allutati 311. jalaväerügemendile, mille koosseisus tegid nad Erna pataljoni nime all kaasa edaspidise sõjatee.
Põhjus, miks see operatsioon metsavendadele ja Erna grupile suhteliselt väikesi kaotusi tõi, oli ründajate hirm metsa tungida. Jõudude vahekorda arvestades oleks kogu operatsioon võinud eestlastele hoopis kurvemalt lõppeda.
Kommunistide massirepressioonid rahulike elanike vastu
Kahjuks ei pääsenud suurtest kaotustest ümbruskonna elanikud, sest pärast ebaõnnestunud operatsiooni valasid punaväelased oma viha välja kõigi peale, kes ette juhtusid. Algas ümberkaudsete talude massiline põletamine ja inimeste elajalik tapmine.
Pataljoni ülemaks jäi kolonel Kurg ja kõik Soomest tulnud mehed kandsid edasi oma Soome sõjaväe mundrit. Nendega metsas liitunud metsavennad ja muud, kes olid avaldanud soovi olla selle loodava üksuse liikmed, olid siis juba kirjas aruandluses ja neid oli 62 meest. Lisaks kolm Soomest tulnud ohvitseri ja 28 sõdurit. Ülejäänud 65 Soomest tulnud mehest olid oma luureülesannete täitmisel erinevates paikades ja kolm meest oli juba langenud. Kohe pärast sakslastega ühinemist liitusid pataljoniga Tartu vallutamisel osalenud eestlased, kokku 194 meest ja üks naine.
Erna grupi nelja nädala pikkune tegevus vaenlase tagalas oli olnud võimalik ainult tänu kohalike elanike omakasupüüdmatule ja ennastohverdavale abile. Edaspidi varustas pataljoni juba Saksa sõjavägi.
Erna pataljon
Erna pataljon tegutses selles koosseisus kuni Tallinna vabastamiseni. Kui Saksa üksused liikusid peamiselt suurtel teedel, siis selle pataljoni teekond kulges nende teede vahelisel alal. Tallinn vabastati 28. augustil.
Seejärel reorganiseeriti pataljon uuesti. Osa senistest võitlejatest lahkusid lepingute alusel, kuid Tallinnas lisandus vabatahtlikuna veel 111 meest. Kolonel Kurg sai Tallinna all haavata ja uueks pataljoniülemaks määrati major Hindpere. Kolonel Kure eemalejäämine ei olnud tingitud mitte sellest, et ta oli haavata saanud, vaid ta lahkus ise oma kohalt, sest ei leidnud Oberleutnant Reinhardtiga ühist keelt. Nagu ta ise oli öelnud, et ei soovinud ta olla Preisi junkru kannupoisiks. Sellised vastuolud eestlastest ohvitseride ja sakslaste vahel ei olnud haruldased ja mida edasi läks aeg ning mida rohkem saabus uusi “valitsejaid”, seda selgem vahe tõmmati nende ja meie, s.t kohaliku rahva vahele.
Ernalased Saaremaal
Juba enne Tallinna vabastamist saadeti kaks paari eestlastest radiste langevarjudega Saaremaale, et nad jätkaksid oma tööd vaenlase tagalas. 9. septembri hommikul tegi pataljoni 1. kompanii õnnestunud dessandi Vormsi saarele ja 12. septembril ühines uuesti pataljoniga, et võtta osa dessandist Muhu põhjarannikule. Seekord võtsid operatsioonist osa ka Saksa üksused ja 16. septembril ületati Muhu tamm ning vallutati Orissaare.
Edasi liiguti koos sakslastega lääne poole. Erilist vastupanu peaaegu ei olnudki ja 22. septembril Kaarmasse jõudes saabusid sinna ka mandril senini tegutsenud luurajad. Samal päeval ühinesid meiega ka need kaks paari, kes siiani olid tegutsenud Saaremaal.
27. septembril tuli korraldus Erna pataljoni marsivalmis seadmiseks, et sõita Tallinna, kus pataljon pidi likvideeritama. 10. oktoobriks oli Erna pataljon lõpetanud oma eksisteerimise.
445 vabatahtlikku
Erna nime kandvatest üksustest käis läbi 445 vabatahtlikku eesti meest. Enne sakslastega ühinemist langes Soomest tulnutest kolm meest, hiljem lisandunuist seitse. Haavata sai kokku kümme meest. Üldse langes kuni pataljoni likvideerimiseni 10 Soomest tulnud 17 hiljem liitunud meest. Haavatuid vastavalt 11 ja 26.
Pärast pataljoni likvideerimist läks suurem osa Soomest tulnud meestest sinna tagasi, sest koostöö sakslastega enam ei sobinud. Lootused, et Eesti endine iseseisvus leiab uute vallutajate tunnustust, olid täielikult haihtunud. Küll aga astuti Soome sõjaväkke, sest põhivaenlane oli ühine.
Kui 1943. aasta alguseks oli ilmne, et sakslased kaotavad sõja, valisid paljud noored eest mehed Saksa mobilisatsiooni asemel ernalaste eeskujul oma uueks partneriks soomlased.
1944. aasta alguseks oli neid kogunenud sinna nii palju, et loodi Eesti rügement ÕR 200, lisaks oli 400 meest astunud Soome mereväkke. Et ka soomlastel tekkis samal ajal umbusk oma senise partneri vastu, koolitas nende raadiovastuluure uued mehed, kes pidid informeerima soomlasi sakslaste käitumisest Eestis. Vastutasuks lubati neil olla ka sidepidajateks Eestis tegutseva põrandaaluse rahvuskomitee ja läänes alles jäänud endiste Eesti Vabariigi poliitikutega.
See grupp oli otseseks järeltulijaks eriväljaõppe saanud Erna grupile ja seal õppust saanud paarikümnest mehest neli olid vanad ernalased. Nendest 15 saadeti enne Punaarmee kohalejõudmist Eestisse. Nende saatus oli väga traagiline: 11 meest langes võitluses koos metsavendadega või tapeti tabamisel jõhkralt ja viis meest langes vangi ning mõisteti kokku sajaks aastaks Nõukogude Liidu töölaagritesse.
Kibe pettumus
Hilisemates Nõukogude “ajaloouurimustes” ja ajakirjanduslikes tekstides nimetati kõiki Erna mehi bandiitideks, kes vägistasid, tapsid ja röövisid õigeid eestlasi, olles Saksa joodikutest palgasõdurid.
Kõik, kes alates 1941. aasta suvest võitlesid metsavendadena, Erna üksuses või muudes vabatahtlikes rühmitustes, olid hiljem Saksa sõjaväes või Soomes veendunud, et pärast sõda saavad kõik riigid tagasi oma endised piirid ja iseseisvuse, nii nagu see oli Atlandi pakti kohaselt lubatud. 26 riiki eesotsas USA ja Õnglismaaga olid ju kirjutanud sellele dokumendile alla. Ja selles usus oli meil lausa moraalne kohustus võidelda ka ise oma iseseisvuse taastamise eest. Sama teadmine põhjustas ka pärast sõda tekkinud metsavendluse.
Eestis leidus pärast iseseisvuse taaskehtestamist noori ohvitsere ja allohvitsere, kes võtsid ette retke Erna grupi 1941. aasta marsruudil. Nendest kasvas välja Erna Selts, mis hakkas korraldama Eestis noorte seas väga populaarseks saanud sõjalis-sportlikke võistlusi. Ja populaarsed pole need ainult Eestis, sest juba 1995. aastast muutusid Erna retke nime kandvad patrullvõistlused rahvusvaheliseks.
On uhke tunne, et mälestus Erna grupist on muutunud rahvusvaheliseks sõpruse loomise ürituseks.
Thursday, August 7, 2008
Erna-Sirje poliitiline tähendus ja misterCostellana
Erna retk ei oleks retk Erna kui ta poleks seotud algupärase Erna retkega. Kes seda ernat retkas tekib ilmne küsimus. Ah et mingi luuregrupp. Paneme selle täpsustuse ka siis. Retk oli selline raskemapoolne, selline üks maailma raskemapoolsemaid. Luureretk. Koos vaenajate vastase võitlemise ja ründamisega. Võib ju pidada ka iga-aastast ülemaailmselt jalutuskäiku Unter der Linden'il aga vaevalt, et see nõnda huvitav oleks. Ehk siis nii ernaretkelaste fännajad kui special-ops'i fännidel on üks sõnum: las urgitsejad, propagandistid ja vene ees asja eest teist taga värisejad tegelevad oma asjadega ja meie tegeleme oma asjadega. Pace! nagu klassik Oudekki ütleks.
* * *
Mr Costello tundud hääduses vastus ei ole paraku lihtsalt vasakpoolne erapoolikus. See on lihtsalt ebatäpne ja liialdav hinnang teatud (küll veidi vasakpoolselt) kosmopoliitsele võrdõiguslikkusele pretendeeriv maailmanägemine. Paraku ei anna isikliku seisukoha olemasolu põhjust solvata tervet (oma) rahvust kui see ei lange kokku isiku isikliku arvamusega.
- et II Maailmasõjas oleks nende poolest võinud võita pigem Suur-Saksamaa kui Nõukogude Liit;
AR: pole kindel kas just võitu sooviti aga kahest halvast paremaks pidamine oli levinud seisukoht nii 41 kui ka praegu. Põhjused ei vaja ilmselt selgitamist.
- et elu Eestis oleks parem ilma venelasteta;
AR: parem või ei oleks halvem. Objektiivselt võttes oleks Venel üks põhjus vähem iriseda, kuritegevus ja vangistumus oleks väiksem. Pronksimäsu poleks toimunud jne. Vaidle vastu kui see nii ei ole.
- et mustanahaliste vastu pole neil isiklikult midagi, aga siia elama nad neid siiski ei tahaks;
AR: Milline rahvus küll spetsiifiliselt tahaks või on tahtnud, et neile mitteharjumuspärase rassi või tülikana tunduva kultuuri esindajad nende maa asustaksid? See peaks Sul juba ulmeklassikast teada olema, mis on võõristus ja kuidas tekivad konfliktid.
- et eesti rahvus on vahendeid valimata kaitsmist vääriv väärtus iseenest;
AR: Sul ei maksa nüüd jätta muljet et iga rahvuse, etnokultuuri, natsiooni vms instinktiivne ja olemuslik soov on edasi olla ja "paremaks saada". Suurrahvaste puhul (nt prantsuse chauvinism) või suurvene šovinism või sionism loetakse seda otseloomulikuks. Väikerahvaste puhul millegipärast perversseks. Need rahvakillud, kes vaguralt välja surevad on eriti kukupaid.
- et kusagil ei peaks olema ühtegi venekeelset infotahvlit, silti;
AR: Siin Sa liialdad. Tähelepanu on sellel, et teenindajad oskaksid KA eesti keelt. Pole ju palju nõutud. Mine uuri Vladivostoki venelaste käest, kuidas neile meeldib, et pooled taksojuhid on seal hiinlased. Enamasti umbkeelsed.
Kahes asjas paned Sa aga täiesti mööda:
a) tegemist pole kindlasti natsismi aka natsionaalsotsialismiga. Võta mõni õpik või entsüklopeedia ja tutvu elementaarsega;
b) puutuvalt mustanahaliste alasesse väitesse, pole tegemist rassismiga. Eelistus elada omasuguste keskel ja mitte lasta end seguneda teise rassiga ei ole rassism vaid tavaline sotsiaalse grupi alalhoiuinstinkt. Esineb ka sub-natsionaalsetes sootsiumides, straatustes nagu varanduslikul või hariduslikul pinnal moodustunud nö klassitunnetusega gruppides/straatustes vms. Ühesõnaga, see on sotsiaalteadlaste poolt täheldatud üleüldine käitumismall inimühiskonnas. Ülemäärasena ebaloomulik, atrofeerununa/allasurutuna oma kindlaid negatiivseid tagajärgi omav.
Aga Sa võid oma jutuga otsast alata ja ma võin Sulle ka edasipid omad argumendid välja tuua.
* * *
Mr Costello tundud hääduses vastus ei ole paraku lihtsalt vasakpoolne erapoolikus. See on lihtsalt ebatäpne ja liialdav hinnang teatud (küll veidi vasakpoolselt) kosmopoliitsele võrdõiguslikkusele pretendeeriv maailmanägemine. Paraku ei anna isikliku seisukoha olemasolu põhjust solvata tervet (oma) rahvust kui see ei lange kokku isiku isikliku arvamusega.
- et II Maailmasõjas oleks nende poolest võinud võita pigem Suur-Saksamaa kui Nõukogude Liit;
AR: pole kindel kas just võitu sooviti aga kahest halvast paremaks pidamine oli levinud seisukoht nii 41 kui ka praegu. Põhjused ei vaja ilmselt selgitamist.
- et elu Eestis oleks parem ilma venelasteta;
AR: parem või ei oleks halvem. Objektiivselt võttes oleks Venel üks põhjus vähem iriseda, kuritegevus ja vangistumus oleks väiksem. Pronksimäsu poleks toimunud jne. Vaidle vastu kui see nii ei ole.
- et mustanahaliste vastu pole neil isiklikult midagi, aga siia elama nad neid siiski ei tahaks;
AR: Milline rahvus küll spetsiifiliselt tahaks või on tahtnud, et neile mitteharjumuspärase rassi või tülikana tunduva kultuuri esindajad nende maa asustaksid? See peaks Sul juba ulmeklassikast teada olema, mis on võõristus ja kuidas tekivad konfliktid.
- et eesti rahvus on vahendeid valimata kaitsmist vääriv väärtus iseenest;
AR: Sul ei maksa nüüd jätta muljet et iga rahvuse, etnokultuuri, natsiooni vms instinktiivne ja olemuslik soov on edasi olla ja "paremaks saada". Suurrahvaste puhul (nt prantsuse chauvinism) või suurvene šovinism või sionism loetakse seda otseloomulikuks. Väikerahvaste puhul millegipärast perversseks. Need rahvakillud, kes vaguralt välja surevad on eriti kukupaid.
- et kusagil ei peaks olema ühtegi venekeelset infotahvlit, silti;
AR: Siin Sa liialdad. Tähelepanu on sellel, et teenindajad oskaksid KA eesti keelt. Pole ju palju nõutud. Mine uuri Vladivostoki venelaste käest, kuidas neile meeldib, et pooled taksojuhid on seal hiinlased. Enamasti umbkeelsed.
Kahes asjas paned Sa aga täiesti mööda:
a) tegemist pole kindlasti natsismi aka natsionaalsotsialismiga. Võta mõni õpik või entsüklopeedia ja tutvu elementaarsega;
b) puutuvalt mustanahaliste alasesse väitesse, pole tegemist rassismiga. Eelistus elada omasuguste keskel ja mitte lasta end seguneda teise rassiga ei ole rassism vaid tavaline sotsiaalse grupi alalhoiuinstinkt. Esineb ka sub-natsionaalsetes sootsiumides, straatustes nagu varanduslikul või hariduslikul pinnal moodustunud nö klassitunnetusega gruppides/straatustes vms. Ühesõnaga, see on sotsiaalteadlaste poolt täheldatud üleüldine käitumismall inimühiskonnas. Ülemäärasena ebaloomulik, atrofeerununa/allasurutuna oma kindlaid negatiivseid tagajärgi omav.
Aga Sa võid oma jutuga otsast alata ja ma võin Sulle ka edasipid omad argumendid välja tuua.
Vastused Ernale sorry, Sirjele
Kahtlase ja enda poolt tõlgendatud poliitilise tausta on lisanud Erna retkele Vene Välisministeerium. Erna retke korraldajad ja KaMin peavad seda eelkõige sõjalis-sportlikuks võistluseks.
Alles selgitustes vastatakse küsimusele, miks eesti mehed tegid seda olles rohkem seotud Saksa kui Vene poolega. Või millist poliitilist tausta Sa ikkagi silmas pead? Palun selgita lähemalt.
"erna grupi tegevus EI olnud planeeritud selleks, et leningradi blokaadile kaasa aidata (jah/ei vastus)?"
Jah/ei-na "jah, ei olnud Lg blokaadile kaasa aitamiseks". Ernalased ei saanud teada, et tuleb selline asi nagu Leningradi blokaad. Nii nagu nad ei teadnud, et Saksamaal (Poolas) hakatakse süstemaatiliselt juute hävitama. Nii nagu nad ka ei teadnud, et NL sõja võidab. Tulevikusündmuste alusel hetke tõlgendada ei ole ajaloos hea tava, küll aga propagandas.
"millised osapooled võitlesid sinu arvates II MSs?"
NL+Liitlased vs Saksa+tema liitlased. Võitlesid kaks totalitaarset diktatuuri lootuses teostada oma imeprialistlikud plaanid - Vene "Groza" ja Saksa "Barbarossa" on ühe puu viljad.
"kumma poolt võitlesid ernalased?"
Kas see on oluline omades piisavalt tõendeid, et poole valik oli paratamatus ja eesmärk oli Eesti iseseisvuse taastamine mitte natsionaalsotsialistliku ideoloogia levitamine, juutide tapmine ega Venemaa vallutamine. Kas Sina oleksid Eesti poolel võidelnud? Muuseas Suvesõja ajal oli grupeeringuid, kes kaklesid nii venelastega kui sakslastega.
"või sul on tunne, et Eesti oligi 1 osapool, iseseisev sõdiv riik?"
Eesti oli de jure eksisteeriv riik, mille taastamist püüdlesid nii Mäe, Uluots kui paljud teised.
"tuletame meelde, miks Eesti okupeeriti - eesti tahtis olla II MSs NEUTRAALNE."
See on kõrvaline aspekt. Peamine on ikka see, et Vene sooritas agressiooni, enne seda müüs Saksa Eesti venele maha ja selle taustal oli Suurbritannia lahinguteta sõjas, Soomel oli iseendaga rohkem tegemist kui jagus eestlastele, Rootsi neutraalne. Deklaratiivse neutraalsuse asemel oldi liitlane tegelikult Venega (baasid).
"kas sa mäletad minevikus ühtegi sõda, kus reasõdurid ISE planeerivad ja TEAVAD mille jaoks nad kuskile saadetakse?"
Sõdurid täidavad käsku. Sõduritel võivad in corpore olla aated, mis ei lange kokku leivaisa omadega. Enamus "laskurkorpuslastest" (vene poolele mobiliseeritud) ei olnud veendunud kommunistid ja russofiilid ning ei teinud seda mida nad tegid vabatahtlikult. Enamus laskurkorpuslastest on kas surnud või saksa poolele üle jooksnud. Minna Soome oli eesti meeste valik. Leida võimalus kuidas kodumaa iseseisvuse taastamiseks kasvõi natuke kaasa aidata oli nende soov.
"Kas lause "Retke väljapaistva panuse Peterburi vallutamise suunal eest autasustati Henn-Ants Kurge 2. järgu Raudristiga, õppida soovinud ernalastel võimaldati valida preemiaks tasuta ülikoolistuudium Saksamaal" on sinu arvates vale?"
Vastab tõele, samamoodi nagu vastab tõele, et Eestis repressioone, hävituspataljonide tööd, Tallinna ja Narva pommitamist jne jne juhtinud või teostanud inimesed said nõukogude autasusid ja kõrgkoolidesse astumise soodustingimusi.
"Mida sa, AR, tõestada soovid?"
Üritan asju iseendale selgeks teha olles motiveeritud selgelt formuleerimata mittenõusolekust Sinu, Ruutsoo ja VF Välisministeeriumi seisukohtadega ning üritades faktidele toetudes selgitada asjaolusid. Üritades nii jõuda selgema seisukohani isegi kui see on vastupidine algsele hüpoteesile.
"Et natside tegevus II MSs oli püha üritus?"
Ei. Nii nagu seda polnud ka NLiidu ega ka Lääne liitlaste oma. Ürituse pühadus ei ole hetkel kõneks.
"et eesti, olemata iseseisev, omas mingit iseseisvat sõjaväge?"
Irrelevantne.
"et raudriste jaotati Eesti iseseisvuse eest võitlejatele?"
RR-e annetati silmapaistvate sõjaliste oskuste ja juhiomadustega isikutele. Ma ei tea ühtegi eestlasest raudristi kavaleri, kes oleks süüdi mõistetud sõjakuritegudes. Kõik mis sellest üle jääb on võitlemine ühel või teisel poolel. See aga, ei ole ühegi seaduse järgi kuritegu.
"et eesti saksa okupatsiooni all oleks olnud iseseisev?"
Selleks tehti korduvaid pingutusi ja puht-formaalselt ka päevaks paariks see oligi nii aga viimasel on eelkõige emotsionaalne väärtus. Oldi sakslaste lühinägelikkuses pettunud.
"et Hjalmar-Johannes Mäe oli iseseisva eesti president?"
See ei puutu kuidagi Erna meeste staatusesse, sest sel ajal oli Mäe eikeegi.
"tegelikult ära vasta. sa oskad hästi keerutada, paremini kui mina."
Palun viisakamalt.
Alles selgitustes vastatakse küsimusele, miks eesti mehed tegid seda olles rohkem seotud Saksa kui Vene poolega. Või millist poliitilist tausta Sa ikkagi silmas pead? Palun selgita lähemalt.
"erna grupi tegevus EI olnud planeeritud selleks, et leningradi blokaadile kaasa aidata (jah/ei vastus)?"
Jah/ei-na "jah, ei olnud Lg blokaadile kaasa aitamiseks". Ernalased ei saanud teada, et tuleb selline asi nagu Leningradi blokaad. Nii nagu nad ei teadnud, et Saksamaal (Poolas) hakatakse süstemaatiliselt juute hävitama. Nii nagu nad ka ei teadnud, et NL sõja võidab. Tulevikusündmuste alusel hetke tõlgendada ei ole ajaloos hea tava, küll aga propagandas.
"millised osapooled võitlesid sinu arvates II MSs?"
NL+Liitlased vs Saksa+tema liitlased. Võitlesid kaks totalitaarset diktatuuri lootuses teostada oma imeprialistlikud plaanid - Vene "Groza" ja Saksa "Barbarossa" on ühe puu viljad.
"kumma poolt võitlesid ernalased?"
Kas see on oluline omades piisavalt tõendeid, et poole valik oli paratamatus ja eesmärk oli Eesti iseseisvuse taastamine mitte natsionaalsotsialistliku ideoloogia levitamine, juutide tapmine ega Venemaa vallutamine. Kas Sina oleksid Eesti poolel võidelnud? Muuseas Suvesõja ajal oli grupeeringuid, kes kaklesid nii venelastega kui sakslastega.
"või sul on tunne, et Eesti oligi 1 osapool, iseseisev sõdiv riik?"
Eesti oli de jure eksisteeriv riik, mille taastamist püüdlesid nii Mäe, Uluots kui paljud teised.
"tuletame meelde, miks Eesti okupeeriti - eesti tahtis olla II MSs NEUTRAALNE."
See on kõrvaline aspekt. Peamine on ikka see, et Vene sooritas agressiooni, enne seda müüs Saksa Eesti venele maha ja selle taustal oli Suurbritannia lahinguteta sõjas, Soomel oli iseendaga rohkem tegemist kui jagus eestlastele, Rootsi neutraalne. Deklaratiivse neutraalsuse asemel oldi liitlane tegelikult Venega (baasid).
"kas sa mäletad minevikus ühtegi sõda, kus reasõdurid ISE planeerivad ja TEAVAD mille jaoks nad kuskile saadetakse?"
Sõdurid täidavad käsku. Sõduritel võivad in corpore olla aated, mis ei lange kokku leivaisa omadega. Enamus "laskurkorpuslastest" (vene poolele mobiliseeritud) ei olnud veendunud kommunistid ja russofiilid ning ei teinud seda mida nad tegid vabatahtlikult. Enamus laskurkorpuslastest on kas surnud või saksa poolele üle jooksnud. Minna Soome oli eesti meeste valik. Leida võimalus kuidas kodumaa iseseisvuse taastamiseks kasvõi natuke kaasa aidata oli nende soov.
"Kas lause "Retke väljapaistva panuse Peterburi vallutamise suunal eest autasustati Henn-Ants Kurge 2. järgu Raudristiga, õppida soovinud ernalastel võimaldati valida preemiaks tasuta ülikoolistuudium Saksamaal" on sinu arvates vale?"
Vastab tõele, samamoodi nagu vastab tõele, et Eestis repressioone, hävituspataljonide tööd, Tallinna ja Narva pommitamist jne jne juhtinud või teostanud inimesed said nõukogude autasusid ja kõrgkoolidesse astumise soodustingimusi.
"Mida sa, AR, tõestada soovid?"
Üritan asju iseendale selgeks teha olles motiveeritud selgelt formuleerimata mittenõusolekust Sinu, Ruutsoo ja VF Välisministeeriumi seisukohtadega ning üritades faktidele toetudes selgitada asjaolusid. Üritades nii jõuda selgema seisukohani isegi kui see on vastupidine algsele hüpoteesile.
"Et natside tegevus II MSs oli püha üritus?"
Ei. Nii nagu seda polnud ka NLiidu ega ka Lääne liitlaste oma. Ürituse pühadus ei ole hetkel kõneks.
"et eesti, olemata iseseisev, omas mingit iseseisvat sõjaväge?"
Irrelevantne.
"et raudriste jaotati Eesti iseseisvuse eest võitlejatele?"
RR-e annetati silmapaistvate sõjaliste oskuste ja juhiomadustega isikutele. Ma ei tea ühtegi eestlasest raudristi kavaleri, kes oleks süüdi mõistetud sõjakuritegudes. Kõik mis sellest üle jääb on võitlemine ühel või teisel poolel. See aga, ei ole ühegi seaduse järgi kuritegu.
"et eesti saksa okupatsiooni all oleks olnud iseseisev?"
Selleks tehti korduvaid pingutusi ja puht-formaalselt ka päevaks paariks see oligi nii aga viimasel on eelkõige emotsionaalne väärtus. Oldi sakslaste lühinägelikkuses pettunud.
"et Hjalmar-Johannes Mäe oli iseseisva eesti president?"
See ei puutu kuidagi Erna meeste staatusesse, sest sel ajal oli Mäe eikeegi.
"tegelikult ära vasta. sa oskad hästi keerutada, paremini kui mina."
Palun viisakamalt.
Kellele allus ja kellele vandus truudust Erna üksus?
Kõige põhjalikumalt on ERNA-st kirjutanud Ülo Jõgi. Raamat ""Erna" legendid ja tegelikkus". Tema inglisekeelse ülevaate leidsin netist ja panin siia
Eesti keeles saadaval
siin
Sellest, kellele vanne andi ja alluti võib lugeda nii
siit
kui ka eeltoodud Kaitse Kodu ülevaatest:
"They wanted us to pledge allegiance to Führer, but our Kurg refused to have our volunteers swear such an oath. We were not Germans, we were Estonian volunteers, ready to co-operate, but without any commitments to Hitler. After lots of disputes an agreement was reached that being in the service of the Finnish army, we shall give the oath of loyalty to Finland. Thus we managed to avoid the unacceptable status of a German soldier. 15 specially trained men and 52 volunteers from all over the country participated in this ceremony."
Ja meelelahutuseks huvilistele Vene Välisministeeriumi
jutuke
Eesti keeles saadaval
siin
Sellest, kellele vanne andi ja alluti võib lugeda nii
siit
kui ka eeltoodud Kaitse Kodu ülevaatest:
"They wanted us to pledge allegiance to Führer, but our Kurg refused to have our volunteers swear such an oath. We were not Germans, we were Estonian volunteers, ready to co-operate, but without any commitments to Hitler. After lots of disputes an agreement was reached that being in the service of the Finnish army, we shall give the oath of loyalty to Finland. Thus we managed to avoid the unacceptable status of a German soldier. 15 specially trained men and 52 volunteers from all over the country participated in this ceremony."
Ja meelelahutuseks huvilistele Vene Välisministeeriumi
jutuke
Ülo Jõgi: Birth of the ERNA-organization and its operations in 1941
In 1939 and 1940 young men escaped from Estonia to Finland to join the Finnish army as volunteers and fight against the Soviet aggression. However, young men who left to Finland at the beginning of the year 1941 did not have this motivation. The occupational power started to show its ruthlessness. In Estonia a total psychological and physical attack was launched against all democratic and independent ideas. Communists turned upside down everything, related to our independence and love for freedom. Instantly white had become black and vice versa. Our people, who had been taught to love their fatherland and if necessary, fight for our independence, did not understand all this. However, we were not given the opportunity to fight as according to the agreements between Estonia and the Soviet Union we had to give up any resistance and even worse, all weapons had to be waived to the soviet authorities. Massive arrests gave rise to underground opposition.
Young Estonian men in Finland
Young people who had decided to escape to Finland were affected by all these factors. Some were afraid if detention, others feared the unpleasant situation. They were idealists, hoping that somehow they might be able to fight for our independence in a foreign country more successfully than in Estonia.
The winter of 1940/1941 was very cold, ice was strong and about twenty young men, students and schoolboys used this way for escaping. In the same period there were already definite signs that it was only the matter of time, when Germany would attack the Soviet Union. Although the Finns had only just lost the Winter War, with massive number of casualties, they had still managed to maintain their independence. They wanted to win back East-Karelia and now there was an opportunity to co-operate with Germans and join this military operation. Simultaneously, the Estonians, living in Finland, major Kristjan and mister Vellner decided that the time was ripe to make an agreement with the Finns and train the newly arrived young men to become radio telegraphers, who could be sent to Estonia with a recce task if need be. On consent of the Finnish General Headquarters and with direct assistance of major Hallamaa, chief of the Finnish radio reconnaissance, the training of these young men started. Their instructors were Finnish officers and NCOs and secretly the training took place in the region of Espoo on an island of Staffani in spring 1941. There were 15 of us and from this moment we belonged to the Finnish Army. For the purposes of conspiracy we did not wear the Finnish uniform then and communication with local people was not recommended.
A Row about the Oath
On June 22 Germans declared war on the Soviet Union. By that time we were ready to be used as radio operators where necessary. Finland’s entering the war was only a matter of days and all Estonians, living in Finland were being assembled in Helsinki in order to establish a voluntary unit for going to Estonia. Those trained on the island of Staffani were given the Finnish uniform and they started practical exercises to test their theoretical knowledge. This meant using miniature, portable radio stations on terrain.
On the first days of July those, who had got special training on the Island of Staffani were joined with Estonian volunteers, conducting military exercises in Munkkiniemi. On July 24 we all gave an oath in the yard of a schoolhouse there. It appeared that Germans called the whole group “Erna” and two German liaison officers oberleutnant Reinhardt and Sonderführer Schwarze had also joined the group. Commander of the group was colonel Henn Ants Kurg and already before giving an oath we had the first conflict with the Germans. They wanted us to pledge allegiance to Führer, but our Kurg refused to have our volunteers swear such an oath. We were not Germans, we were Estonian volunteers, ready to co-operate, but without any commitments to Hitler. After lots of disputes an agreement was reached that being in the service of the Finnish army, we shall give the oath of loyalty to Finland. Thus we managed to avoid the unacceptable status of a German soldier. 15 specially trained men and 52 volunteers from all over the country participated in this ceremony. There were two attorneys, one commercial director, police and civil officials, teachers, military people, fishermen, students and representatives of several other professions, their age ranged from sixteen to fifty-seven. As regards officers, in addition to col. Kurg we had major Hindpere, lieutenant Lossman and ensign Grau.
A Vague Period
At the beginning of July the whole "Erna" group was sent to the Island of Pirtti. Thinking back it seems that the course of their operation was not completely decided yet. There were too many new versions. At the headquarters of the Cellarius group located by the German Embassy in Helsinki and subject to the German Reconnaissance Board different plans had been devised for deploying this unit to Estonia. The commander of the operation was supposed to be Oberleutnant Reinhardt and colonel Kurg would be his subordinate. This would have been a paradox that a high-ranking officer had to be a subordinate to a lower ranking officer especially for conducting such a complicated operation in a foreign country and among foreign people. But this is common for large countries to distrust a foreigner and trust only their own people. However in this particular case the decision was made in Finland and concerned men, who belonged to the Finnish armed forces as volunteers. It was a direct responsibility of the Finnish relevant authorities to a send the men across the Gulf of Finland and it was up to them to decide how and by what means this would be done. Another question was where and when should this unit be used. It was a fact that the men had very poor weapons. Approximately twenty outdated machine guns, each man had a FN pistol, caliber 7.65, hand grenades, explosives, radio stations and receivers. Evidently this was not a combat unit. However it could have been used as a primitive Finnish-type guerilla unit with the main task to gather recce information and disturb the enemy’s rear areas if possible.
Decision for the Assault Landing
It was decided to send the whole unit to Estonia as an assault landing. But there was no unanimity in how to do it. Exercises were conducted in disembarkation from baywatch ships to boats, landing in boats and moving forward on terrain, but this was all.
One day something happened, which brought excitement to our routine life. The Red Army’s floatplane MBR-2 had been forced to land near the Finnish coast and the Finns agreed to give it to our disposal. A pilot by the name of Grauen was also a member of the Erna group. Immediately a new version of the assault landing propped up. The floatplane had to take a small number of well-armed men to the Lake of Kahala, from there they would move forward to the coast and build a bridgehead for the assault landing.
This was the plan, but when Grauen attempted to fly the plane, it did not take off from the water surface, although all unnecessary things were thrown out and the number of those on board was reduced. Still the plane did not take off. The general opinion was that the plane was not in complete working order and so we had to give up this version.
Many years later, when I met Grauen, he admitted that he had considered the plan too audacious and doomed to fail, thus he had not even tried to take the plane off. He might have been right. However my first participation in an airborne assault was a failure.
Days passed by on the island of Pirtti and we only heard about successful operations of the German army everywhere, including in Estonia. The men were glum and a question arose, why we should go there, if the enemy had already been edged out.
The next plan was as follows: we were supposed to use three types of vessels for the assault landing. First two small fast boats, accommodating three to four men had to sail. They were supposed to land first in the Bay of Kolga, close to the village of Salmistu and form a bridgehead. At the same time three usual, slow fishing boats had to arrive there, taking to the coast the main group, which had arrived in four Finnish baywatch ships.
As different vessels had different speeds the fishing boats had to start first, followed by small fast boats and finally the baywatch motor ships VMV-17. Oberleutnant Reinhardt commanded fast boats, five members of the Erna group were located in each of the fishing boats and remaining 38 men, including all four officers were on baywatch ships.
Confusion at Sea
On July 9 the conditions seemed to be suitable, the weather was quiet, giving us hope that landing would not cause any problems. At 2200 hours when the first groups had already started, captain Karring, commander of the improvised fleet informed that a big fleet had just started from the raid of Tallinn in the direction of Kronstadt. Still, captain Karring and other officers decided that by the time our ships reach the Estonian coastline the fleet should already have passed the place where the assault landing had been planned.
This was only an assumption. In reality when two first groups approached the Estonian coast they got between the convoy ships of this fleet, because the convoy also included the dry dock of Tallinn, moving much slower than they had expected. The convoy’s escort ships were patrolling on sea and floatboats in the air, thus there was no hope we could get through unnoticed and both groups decided to turn back to Finland separately.
Baywatch ships arrived at the agreed area just when the last convoy ships were passing. They were noticed, but under smoke screen they still managed to get to the meeting place. But neither men nor boats waited there. Fortunately they had lifeboats on board, which they could use for landing.
Landing
As a nice surprise, the enemy did not notice their arrival. They left the boats on the beach and marched towards inland as fast as they could. The problem was that colonel Kurg did not have any maps to direct their movement. Oberleutnant Reinhardt had all maps, but he was nowhere to be found. However, some men knew the surroundings.
They crossed Tsitre road and continued in the direction of Narva road, where large forests started. There was no direct danger.
They met the first guerillas, the so-called “forest brothers”, who helped them to get food and have a rest in the farms, where they had been hiding. In the dusk they had to move forward to Mustjõe, where they stopped for rest. The only ones who did not have time for a rest were radio operators. Communication with the center was good and it appeared that Oberleutnant Reinhardt and the others had turned back to Finland. They announced that the men who had lagged behind should attempt a new landing on July 13 on the coast of Rutja.
As the first day in Estonia had been exhausting, the men could rest and treat their feet while waiting for fresh information. In the evening one of the patrollers came back running and announced that a fighter unit of approximately 200 men and a couple of APCs had deployed from their base to conduct raids in this area. The managed to escape their pursuers by a short forced march and thanks to local farmers everybody got hot dinner.
Further Colonel Kurg had planned to move towards the village of Anna to observe traffic on Tartu road.
Rutja assault landing fails
In Finland, on the island of Pirtti preparations were made for the next assault landing to the beach of Rutja. This time the men who had to form the bridgehead were on three fast boats. The rest of the men were on one baywatch boat and escorted by two baywatch ships. Although they had already noticed the dark coastline and everybody was ready to land soon, this operation was not a success either.
We saw light flashing in front and cannon shells flew across our heads and exploded in water, close to the guarding ships. As the enemy had discovered us we made a U-turn back to Finland and had to return to our main base again, disappointed.
According to a Leningrad radio broadcast on July 14 the crusader Artjom had destroyed Fascist boats, which were attempting an assault landing near Rutja. Officers and sailors were rewarded for this “heroic” deed.
The first battle
On July 15 colonel Kurg and his group moved forward towards Viskla, the recce group, sent in advance moved towards Ravila, where they came across the enemy motor transport column. A battle broke out and the first member of Erna group was killed and two were wounded. Chairman of the war tribunal and other functionaries were in he attacked motor transport column. They were on their way to Ardu to judge imprisoned persons there. Because of this battle the tribunal did not take place as the functionaries were killed in the battle.
The main group was impatiently waiting for the recce group to return, as the agreed returning time had passed long ago. They arrived only late at night and reported of the events.
As raids could be expected everywhere in the neighbourhood very soon, they had to disappear fast. It was raining heavily, their clothes were wet and the men needed rest and food. On July 16 they stopped at a narrow path in the forest but at night machine guns opened fire at the camp, grenades exploded and a battle broke out. They still had to escape fast to get rid of their pursuers.
To Kautla!
The whole group except for two radio operators assembled to a remote bog to offer resistance. Despite of the sudden attack the radio operators did not leave the radio station behind, it took some time to disassemble it. The main group broke loose of the raiders and moved forward to the region of Paunküla, where they met local “forest brothers”, who recommended them to move to the bog island of Kautla, where lieutenant Jaanhold, who had escaped from the Red Army’s cavalry unit in Tapa, was already waiting with his men. The men had just arrived there with their horses and complete battle equipment to fight against communists with other Estonians.
Most of the men arrived at Kautla on July 17, but radio operators arrived two days later, after having wandered around in the forest.
As Oberleutnant Reinhardt and other members of the Erna group still did not know what was going to happen to them, colonel Kurg had the power to act at his own discretion and not to wait for the arrival of the high-ranking German commander.
Information about the landing of Erna in Estonia spread like forest fire near and far. The nervous propaganda of the Russians, calling for the Estonian people in an original communist jargon to destroy the white Finnish snakes, who have arrived from Finland and put their scabby snout in the flower garden of the Soviet Estonia contributed to the spreading rumours.
The next days in Kautla were busy. Men came from near and far in groups and individually and wished to join the Erna group. Besides representatives of other groups arrived, willing to agree about future co-operation and possibilities of communication.
At the same time those who were in Finland understood that the enemy is upset and new assault landing would not be reasonable. Due to radio communication it appeared that there were enough men in Estonia, who were willing to fight, if only provided with more weapons and other equipment. Thus it was not necessary to increase the number of Erna-members in Kautla. It was more important to send men to other regions of Estonia with a separate recce task. Besides, most of the trained radio operators were still in Helsinki.
Arrivals in twos
Then they decided to start sending couples of men with radio stations and parachutes to Estonia. Only one man had parachute-jumped before, but that was not a problem because everyone wanted to arrive in his homeland before Russians were edged out.
So they started to take men in couples on the German light bomber Luftwaffe He-111 to the enemy rear area. Two first couples started off on July 21. One had to go to Kohtla-Järve, the other to Kautla. They were instructed for some minutes how to land in the forest and that was it. Besides we were asked if we agreed to jump, as this was the volunteers’ decision.
And so we started off in pairs, often carrying containers with weapons, cartridges, spare parts for means of communication and first aid kits. When the first couple had jumped, the next was waiting for its turn until we landed at Malmi airport in Helsinki. In the surroundings of Kohtla-Järve we got antiaircraft fire and later the pilots lost orientation and could not find Kautla.
Our day
But all this did not disturb us any more. The next day was our term. Everything went fine. On the morning of July 23 we were on the island of Kautla and reported to colonel Kurg about our arrival. He commanded us to move to the hills of Neeruti to observe the HQ of the 8th army, accommodated in the manor of Porkuni.
On July 26 a man jumped with a container of hand grenades and machine gun magazines in the surroundings of Kautla, but landed approximately twenty kilometers northeast in the yard of a chairman of the executive committee.
On July 27 a couple had to jump near Tallinn, but they got near Viitna. The other couple had to jump into the region of Rapla and by a miracle they got there.
On July 28 one couple carrying bandages and ammunition jumped more or less in the surroundings of Kautla and on the same day the last 15 men with Oberleutnant Reinhardt and lieutenant Marnot from Tartu jumped from Junkers. This last group finished landing and sending equipment by air as already on July 31 the German Wehrmacht banned sending weapons to Estonia.
About 1500 runaways were in the surroundings of Kautla, but only 200-300 men had some kind of a weapon. Our radio operators, who had been sent to different groups, (one couple to Hirvelaane battalion, the other to colonel Leithammer in Mahtra) informed us about large guerilla (“forest brothers”) groups who applied only for ammunition and weapons. If Estonians had had enough weapons and ammo, the Germans share in liberating Estonia would have been tiny, as Russians had not yet recovered from their first panic escape.
In action
But this did not suit Germany. Unfortunately even those containers, which had been sent to us before, often tore loose from the parachutes and were never found. Also the pilots’ power to find way above the Estonian terrain, covered with forest, were quite poor. Besides sending daily notices about the movement of enemy forces, the men launched some surprise attacks, e.g. in the center of Albu rural parish against the fighter battalion soldiers, who had rudely burned down a farm with a family.
The Red Army had noticed our active operations in the surroundings of Kautla. All recce data in the neighborhood confirmed that major units are assembling round the bog of Kautla. More and more enemy agents tried to penetrate into the “forest brothers”. These circumstances forced us to increase general alert. Ardu–Järva-Madise road was blocked by trees and the bridge was mined with the order to explode it as soon as the enemy appears.
Attack of Fighter Battalions
On July 31 the enemy’s regular army units, fighter battalions and the Latvian communists altogether1100 men, encircled the area and the forests were searched. We could not avoid battle as two platoons of the main Erna group had gone to look for weapons, sent by parachutes and it was impossible to call them back. Therefore colonel Kurg gave an order to those parachutists who had arrived only two days ago, had better weapons and had had more rest to stand on a defence position approximately a kilometer from the camp and delay the enemy in order to gain time to take children and women out from the enemy’s grasp and liquidate the camp.
Major Hindpere arranged front and flank defence to lead the column of armed “forest brothers” to the west when we heard battle noise from the location of our parachutists. The battle lasted for more than half an hour, then the fire subdued and all was quiet. In a little time we heard the noise of vehicles again and then the enemy’s heavy machine guns restarted. Light weapons of our men responded. Grenades exploded endlessly. The enemy fire became fiercer, but ours was going to subdue slowly as ammunition was finishing and we did not have any supplies. Some single bursts of the submachine gun and all was quiet.
Soon sweating and dirty men arrived, their only weapon being a Finnish army knife. Not a single round or hand grenade. Two had been killed on the battlefield and one seriously wounded had been taken to a remote farm. During the battle colonel Kurg had sent reinforcements, but they had been late and had not managed to do much.
A long escape
We were waiting for the enemy to approach, when we heard shooting from Kautla farm. The fighter battalion had quickly conquered the farm and killed its inhabitants. At 1700 hours the Erna main group and men who had joined them managed to assemble again and start moving to the west through forests, which had already been searched. Many men were missing; they were on patrol or had to stop the enemy on different locations. But we could not wait any more.
In the period of August 1 – 4 campsites were repeatedly changed. Recce said that soldiers were on sentry posts in remote forest farms and village roads and several spies had been sent to different locations. After a battle against the enemy’s recce platoon we decided to break through to the German army in order to avoid major losses. This happened on August 6 and the men operating under the name of Erna group were now subjected to the 311. Infantry regiment, with which they continued till the end of the war under the name of Erna battalion. The reason why this major operation brought along relatively little losses to “forest brothers” and Erna group was that the enemy was afraid of entering the forest. Considering the relation of forces the operation could have ended much sadder for Estonians.
Massive repressions of communists against peaceful people
Unfortunately people of the neighborhood did not escape major losses, as after the failed operation the red fighters vent their anger on everybody whom they came across. The surrounding farms were burnt down and people were killed brutally.
The commander of the battalion was still colonel Kurg and all men who came from Finland still wore their Finnish uniform. “Forest brothers” and others, who had joined them in the forest and expressed their willingness to be members of the established unit, had already been recorded in the statements. There were 62 men plus 3 officers and 28 soldiers, who had arrived from Finland. The remaining 65 men were still completing their recce tasks and three had been killed. Immediately after the battalion joined the German army the Estonians, who had participated in capturing Tartu, 194 men and one woman also joined the battalion.
The four-week operation of the Erna group at the enemy rear area was possible only due to the unselfish and self-sacrificing help of the local people. Later the German army supplied the battalion.
Erna battalion
Erna battalion as such operated until the liberation of Tallinn. The German units moved mainly on big roads, but this battalion moved on the area between those roads. Tallinn was liberated on August 28.
Then the battalion was reorganized again. Some of the men left on the basis of contracts, but 111 new volunteers joined the battalion in Tallinn. Colonel Kurg was wounded near Tallinn and major Hindpere became the commander. Colonel Kurg did not withdrew because of being wounded, but because he could not arrive at a consent with Oberleutnant Reinhardt. He said that he had not wanted to be an adjutant for a Prussian Junker. Such contradiction between Estonian officers and Germans were frequent and as time passed and more “rulers” arrived the clearer distinction was made between them and us, i.e. the local people. The new, German occupation had started although the general aim of Estonians and Germans had been the same – to fight communists and send them back to the East.
Erna group in Saaremaa
Already before Tallinn was free two couples of the Estonian radio operators were sent to Saaremaa by parachutes to continue their operations at the enemy rear area. On the morning of September 9 the 1st battalions 1st company made a successful assault landing to the island of Vormsi and on Sept 12 joined the battalion again to participate in the assault landing to the northern coast of the Island of Muhu. This time the German units also participated and on September 16 they crossed the embankment of Muhu and conquered Orissaare.
Then they moved further to the west with Germans. They encountered almost now counter action and when they arrived at Kaarma on September 22 the members of the reconnaissance patrol, who had so far operated on mainland arrived there as well. On the same day those two couples that had so far operated in Saaremaa joined us. On September 27 we received an order to prepare the battalion for march and go to Tallinn where the battalion had to be liquidated. By October 10 the Erna battalion had ceased to exist.
445 volunteers
445 Estonian volunteers participated in units known by the name Erna. Before joining the Germans three men who had arrived from Finland were killed, seven of those who joined later were killed also. All in all ten men were wounded. Until liquidation of the battalion 10 men who came from Finland were killed and 17 of those who joined later. The numbers of the wounded were respectively 11 and 26.
After the liquidation of the battalion most of the men who had come from Finland returned there, as co-operation with Germans did not work out. Hopes that the former Estonian independence shall be recognized by the new conquerors had disappeared completely. However they joined the Finnish army as they enemy was the same.
When it became obvious by the beginning of 1943 that Germans would lose the war, many young Estonians followed the example of Erna members and instead of the German mobilization chose Finns for their new partners. By the beginning of 1944 so many of them had assembled that an Estonian regiment IR 200 was established; besides 400 men had joined the Finnish navy. At the same time the Finns also developed suspicions against their former partner, so they trained new men in radio counter intelligence who had to inform the Finns about the behavior of the Germans in Estonia. In return they were allowed to act as lieisons between the Estonian underground national committee and the former politicians of the Republic of Estonia in the west.
This group was the direct successor of the specially trained Erna group and four of them were members of the initial Erna. 15 of them were sent to Estonia before the Red Army arrived and their destiny was tragic: 11 men were killed in battle together with the “forest brothers” or were captured and brutally killed and five men were caught and sentenced to a total of 100 years in prison.
Bitter disappointment
In the later soviet “historical researches” all members of Erna were called bandits, who raped, killed and robbed the real Estonians, being drunkards on the German army’s payroll.
Everyone, who had fought as “forest brothers”, members of Erna or any other voluntary groups since the summer of 1941 were later, when they served in the German or Finnish army, convinced that after the war all countries shall have their former borders and independence as it had been allowed by the Atlantic Pact. 26 countries, led by the USA and England had signed this pact. And as we believed it we had a moral obligation to fight for the independence. The same belief was the reason why groups of “forest brothers” emerged after the war. Nobody believed that at the Conference in Yalta the whole Eastern Europe was sold to Stalin and from then on its life resembled a horror movie.
After Estonia regained independence we had some young officers and NCOs who followed the Erna group’s 1941 route. From these enthusiasts the Erna Society was formed, which started to arrange extremely popular military-sporting competitions. And these are popular not only in Estonia. Already in 1995 the Erna competition became international.
I feel proud that the memory of the Erna group has become an event for enhancing international friendship. Let us hope that we still have plenty of Erna raids ahead and friendship between nations would strengthen, so that there would never be wars because in a war all sides lose. But in sports there are always winners and winners are the best of the best.
Young Estonian men in Finland
Young people who had decided to escape to Finland were affected by all these factors. Some were afraid if detention, others feared the unpleasant situation. They were idealists, hoping that somehow they might be able to fight for our independence in a foreign country more successfully than in Estonia.
The winter of 1940/1941 was very cold, ice was strong and about twenty young men, students and schoolboys used this way for escaping. In the same period there were already definite signs that it was only the matter of time, when Germany would attack the Soviet Union. Although the Finns had only just lost the Winter War, with massive number of casualties, they had still managed to maintain their independence. They wanted to win back East-Karelia and now there was an opportunity to co-operate with Germans and join this military operation. Simultaneously, the Estonians, living in Finland, major Kristjan and mister Vellner decided that the time was ripe to make an agreement with the Finns and train the newly arrived young men to become radio telegraphers, who could be sent to Estonia with a recce task if need be. On consent of the Finnish General Headquarters and with direct assistance of major Hallamaa, chief of the Finnish radio reconnaissance, the training of these young men started. Their instructors were Finnish officers and NCOs and secretly the training took place in the region of Espoo on an island of Staffani in spring 1941. There were 15 of us and from this moment we belonged to the Finnish Army. For the purposes of conspiracy we did not wear the Finnish uniform then and communication with local people was not recommended.
A Row about the Oath
On June 22 Germans declared war on the Soviet Union. By that time we were ready to be used as radio operators where necessary. Finland’s entering the war was only a matter of days and all Estonians, living in Finland were being assembled in Helsinki in order to establish a voluntary unit for going to Estonia. Those trained on the island of Staffani were given the Finnish uniform and they started practical exercises to test their theoretical knowledge. This meant using miniature, portable radio stations on terrain.
On the first days of July those, who had got special training on the Island of Staffani were joined with Estonian volunteers, conducting military exercises in Munkkiniemi. On July 24 we all gave an oath in the yard of a schoolhouse there. It appeared that Germans called the whole group “Erna” and two German liaison officers oberleutnant Reinhardt and Sonderführer Schwarze had also joined the group. Commander of the group was colonel Henn Ants Kurg and already before giving an oath we had the first conflict with the Germans. They wanted us to pledge allegiance to Führer, but our Kurg refused to have our volunteers swear such an oath. We were not Germans, we were Estonian volunteers, ready to co-operate, but without any commitments to Hitler. After lots of disputes an agreement was reached that being in the service of the Finnish army, we shall give the oath of loyalty to Finland. Thus we managed to avoid the unacceptable status of a German soldier. 15 specially trained men and 52 volunteers from all over the country participated in this ceremony. There were two attorneys, one commercial director, police and civil officials, teachers, military people, fishermen, students and representatives of several other professions, their age ranged from sixteen to fifty-seven. As regards officers, in addition to col. Kurg we had major Hindpere, lieutenant Lossman and ensign Grau.
A Vague Period
At the beginning of July the whole "Erna" group was sent to the Island of Pirtti. Thinking back it seems that the course of their operation was not completely decided yet. There were too many new versions. At the headquarters of the Cellarius group located by the German Embassy in Helsinki and subject to the German Reconnaissance Board different plans had been devised for deploying this unit to Estonia. The commander of the operation was supposed to be Oberleutnant Reinhardt and colonel Kurg would be his subordinate. This would have been a paradox that a high-ranking officer had to be a subordinate to a lower ranking officer especially for conducting such a complicated operation in a foreign country and among foreign people. But this is common for large countries to distrust a foreigner and trust only their own people. However in this particular case the decision was made in Finland and concerned men, who belonged to the Finnish armed forces as volunteers. It was a direct responsibility of the Finnish relevant authorities to a send the men across the Gulf of Finland and it was up to them to decide how and by what means this would be done. Another question was where and when should this unit be used. It was a fact that the men had very poor weapons. Approximately twenty outdated machine guns, each man had a FN pistol, caliber 7.65, hand grenades, explosives, radio stations and receivers. Evidently this was not a combat unit. However it could have been used as a primitive Finnish-type guerilla unit with the main task to gather recce information and disturb the enemy’s rear areas if possible.
Decision for the Assault Landing
It was decided to send the whole unit to Estonia as an assault landing. But there was no unanimity in how to do it. Exercises were conducted in disembarkation from baywatch ships to boats, landing in boats and moving forward on terrain, but this was all.
One day something happened, which brought excitement to our routine life. The Red Army’s floatplane MBR-2 had been forced to land near the Finnish coast and the Finns agreed to give it to our disposal. A pilot by the name of Grauen was also a member of the Erna group. Immediately a new version of the assault landing propped up. The floatplane had to take a small number of well-armed men to the Lake of Kahala, from there they would move forward to the coast and build a bridgehead for the assault landing.
This was the plan, but when Grauen attempted to fly the plane, it did not take off from the water surface, although all unnecessary things were thrown out and the number of those on board was reduced. Still the plane did not take off. The general opinion was that the plane was not in complete working order and so we had to give up this version.
Many years later, when I met Grauen, he admitted that he had considered the plan too audacious and doomed to fail, thus he had not even tried to take the plane off. He might have been right. However my first participation in an airborne assault was a failure.
Days passed by on the island of Pirtti and we only heard about successful operations of the German army everywhere, including in Estonia. The men were glum and a question arose, why we should go there, if the enemy had already been edged out.
The next plan was as follows: we were supposed to use three types of vessels for the assault landing. First two small fast boats, accommodating three to four men had to sail. They were supposed to land first in the Bay of Kolga, close to the village of Salmistu and form a bridgehead. At the same time three usual, slow fishing boats had to arrive there, taking to the coast the main group, which had arrived in four Finnish baywatch ships.
As different vessels had different speeds the fishing boats had to start first, followed by small fast boats and finally the baywatch motor ships VMV-17. Oberleutnant Reinhardt commanded fast boats, five members of the Erna group were located in each of the fishing boats and remaining 38 men, including all four officers were on baywatch ships.
Confusion at Sea
On July 9 the conditions seemed to be suitable, the weather was quiet, giving us hope that landing would not cause any problems. At 2200 hours when the first groups had already started, captain Karring, commander of the improvised fleet informed that a big fleet had just started from the raid of Tallinn in the direction of Kronstadt. Still, captain Karring and other officers decided that by the time our ships reach the Estonian coastline the fleet should already have passed the place where the assault landing had been planned.
This was only an assumption. In reality when two first groups approached the Estonian coast they got between the convoy ships of this fleet, because the convoy also included the dry dock of Tallinn, moving much slower than they had expected. The convoy’s escort ships were patrolling on sea and floatboats in the air, thus there was no hope we could get through unnoticed and both groups decided to turn back to Finland separately.
Baywatch ships arrived at the agreed area just when the last convoy ships were passing. They were noticed, but under smoke screen they still managed to get to the meeting place. But neither men nor boats waited there. Fortunately they had lifeboats on board, which they could use for landing.
Landing
As a nice surprise, the enemy did not notice their arrival. They left the boats on the beach and marched towards inland as fast as they could. The problem was that colonel Kurg did not have any maps to direct their movement. Oberleutnant Reinhardt had all maps, but he was nowhere to be found. However, some men knew the surroundings.
They crossed Tsitre road and continued in the direction of Narva road, where large forests started. There was no direct danger.
They met the first guerillas, the so-called “forest brothers”, who helped them to get food and have a rest in the farms, where they had been hiding. In the dusk they had to move forward to Mustjõe, where they stopped for rest. The only ones who did not have time for a rest were radio operators. Communication with the center was good and it appeared that Oberleutnant Reinhardt and the others had turned back to Finland. They announced that the men who had lagged behind should attempt a new landing on July 13 on the coast of Rutja.
As the first day in Estonia had been exhausting, the men could rest and treat their feet while waiting for fresh information. In the evening one of the patrollers came back running and announced that a fighter unit of approximately 200 men and a couple of APCs had deployed from their base to conduct raids in this area. The managed to escape their pursuers by a short forced march and thanks to local farmers everybody got hot dinner.
Further Colonel Kurg had planned to move towards the village of Anna to observe traffic on Tartu road.
Rutja assault landing fails
In Finland, on the island of Pirtti preparations were made for the next assault landing to the beach of Rutja. This time the men who had to form the bridgehead were on three fast boats. The rest of the men were on one baywatch boat and escorted by two baywatch ships. Although they had already noticed the dark coastline and everybody was ready to land soon, this operation was not a success either.
We saw light flashing in front and cannon shells flew across our heads and exploded in water, close to the guarding ships. As the enemy had discovered us we made a U-turn back to Finland and had to return to our main base again, disappointed.
According to a Leningrad radio broadcast on July 14 the crusader Artjom had destroyed Fascist boats, which were attempting an assault landing near Rutja. Officers and sailors were rewarded for this “heroic” deed.
The first battle
On July 15 colonel Kurg and his group moved forward towards Viskla, the recce group, sent in advance moved towards Ravila, where they came across the enemy motor transport column. A battle broke out and the first member of Erna group was killed and two were wounded. Chairman of the war tribunal and other functionaries were in he attacked motor transport column. They were on their way to Ardu to judge imprisoned persons there. Because of this battle the tribunal did not take place as the functionaries were killed in the battle.
The main group was impatiently waiting for the recce group to return, as the agreed returning time had passed long ago. They arrived only late at night and reported of the events.
As raids could be expected everywhere in the neighbourhood very soon, they had to disappear fast. It was raining heavily, their clothes were wet and the men needed rest and food. On July 16 they stopped at a narrow path in the forest but at night machine guns opened fire at the camp, grenades exploded and a battle broke out. They still had to escape fast to get rid of their pursuers.
To Kautla!
The whole group except for two radio operators assembled to a remote bog to offer resistance. Despite of the sudden attack the radio operators did not leave the radio station behind, it took some time to disassemble it. The main group broke loose of the raiders and moved forward to the region of Paunküla, where they met local “forest brothers”, who recommended them to move to the bog island of Kautla, where lieutenant Jaanhold, who had escaped from the Red Army’s cavalry unit in Tapa, was already waiting with his men. The men had just arrived there with their horses and complete battle equipment to fight against communists with other Estonians.
Most of the men arrived at Kautla on July 17, but radio operators arrived two days later, after having wandered around in the forest.
As Oberleutnant Reinhardt and other members of the Erna group still did not know what was going to happen to them, colonel Kurg had the power to act at his own discretion and not to wait for the arrival of the high-ranking German commander.
Information about the landing of Erna in Estonia spread like forest fire near and far. The nervous propaganda of the Russians, calling for the Estonian people in an original communist jargon to destroy the white Finnish snakes, who have arrived from Finland and put their scabby snout in the flower garden of the Soviet Estonia contributed to the spreading rumours.
The next days in Kautla were busy. Men came from near and far in groups and individually and wished to join the Erna group. Besides representatives of other groups arrived, willing to agree about future co-operation and possibilities of communication.
At the same time those who were in Finland understood that the enemy is upset and new assault landing would not be reasonable. Due to radio communication it appeared that there were enough men in Estonia, who were willing to fight, if only provided with more weapons and other equipment. Thus it was not necessary to increase the number of Erna-members in Kautla. It was more important to send men to other regions of Estonia with a separate recce task. Besides, most of the trained radio operators were still in Helsinki.
Arrivals in twos
Then they decided to start sending couples of men with radio stations and parachutes to Estonia. Only one man had parachute-jumped before, but that was not a problem because everyone wanted to arrive in his homeland before Russians were edged out.
So they started to take men in couples on the German light bomber Luftwaffe He-111 to the enemy rear area. Two first couples started off on July 21. One had to go to Kohtla-Järve, the other to Kautla. They were instructed for some minutes how to land in the forest and that was it. Besides we were asked if we agreed to jump, as this was the volunteers’ decision.
And so we started off in pairs, often carrying containers with weapons, cartridges, spare parts for means of communication and first aid kits. When the first couple had jumped, the next was waiting for its turn until we landed at Malmi airport in Helsinki. In the surroundings of Kohtla-Järve we got antiaircraft fire and later the pilots lost orientation and could not find Kautla.
Our day
But all this did not disturb us any more. The next day was our term. Everything went fine. On the morning of July 23 we were on the island of Kautla and reported to colonel Kurg about our arrival. He commanded us to move to the hills of Neeruti to observe the HQ of the 8th army, accommodated in the manor of Porkuni.
On July 26 a man jumped with a container of hand grenades and machine gun magazines in the surroundings of Kautla, but landed approximately twenty kilometers northeast in the yard of a chairman of the executive committee.
On July 27 a couple had to jump near Tallinn, but they got near Viitna. The other couple had to jump into the region of Rapla and by a miracle they got there.
On July 28 one couple carrying bandages and ammunition jumped more or less in the surroundings of Kautla and on the same day the last 15 men with Oberleutnant Reinhardt and lieutenant Marnot from Tartu jumped from Junkers. This last group finished landing and sending equipment by air as already on July 31 the German Wehrmacht banned sending weapons to Estonia.
About 1500 runaways were in the surroundings of Kautla, but only 200-300 men had some kind of a weapon. Our radio operators, who had been sent to different groups, (one couple to Hirvelaane battalion, the other to colonel Leithammer in Mahtra) informed us about large guerilla (“forest brothers”) groups who applied only for ammunition and weapons. If Estonians had had enough weapons and ammo, the Germans share in liberating Estonia would have been tiny, as Russians had not yet recovered from their first panic escape.
In action
But this did not suit Germany. Unfortunately even those containers, which had been sent to us before, often tore loose from the parachutes and were never found. Also the pilots’ power to find way above the Estonian terrain, covered with forest, were quite poor. Besides sending daily notices about the movement of enemy forces, the men launched some surprise attacks, e.g. in the center of Albu rural parish against the fighter battalion soldiers, who had rudely burned down a farm with a family.
The Red Army had noticed our active operations in the surroundings of Kautla. All recce data in the neighborhood confirmed that major units are assembling round the bog of Kautla. More and more enemy agents tried to penetrate into the “forest brothers”. These circumstances forced us to increase general alert. Ardu–Järva-Madise road was blocked by trees and the bridge was mined with the order to explode it as soon as the enemy appears.
Attack of Fighter Battalions
On July 31 the enemy’s regular army units, fighter battalions and the Latvian communists altogether1100 men, encircled the area and the forests were searched. We could not avoid battle as two platoons of the main Erna group had gone to look for weapons, sent by parachutes and it was impossible to call them back. Therefore colonel Kurg gave an order to those parachutists who had arrived only two days ago, had better weapons and had had more rest to stand on a defence position approximately a kilometer from the camp and delay the enemy in order to gain time to take children and women out from the enemy’s grasp and liquidate the camp.
Major Hindpere arranged front and flank defence to lead the column of armed “forest brothers” to the west when we heard battle noise from the location of our parachutists. The battle lasted for more than half an hour, then the fire subdued and all was quiet. In a little time we heard the noise of vehicles again and then the enemy’s heavy machine guns restarted. Light weapons of our men responded. Grenades exploded endlessly. The enemy fire became fiercer, but ours was going to subdue slowly as ammunition was finishing and we did not have any supplies. Some single bursts of the submachine gun and all was quiet.
Soon sweating and dirty men arrived, their only weapon being a Finnish army knife. Not a single round or hand grenade. Two had been killed on the battlefield and one seriously wounded had been taken to a remote farm. During the battle colonel Kurg had sent reinforcements, but they had been late and had not managed to do much.
A long escape
We were waiting for the enemy to approach, when we heard shooting from Kautla farm. The fighter battalion had quickly conquered the farm and killed its inhabitants. At 1700 hours the Erna main group and men who had joined them managed to assemble again and start moving to the west through forests, which had already been searched. Many men were missing; they were on patrol or had to stop the enemy on different locations. But we could not wait any more.
In the period of August 1 – 4 campsites were repeatedly changed. Recce said that soldiers were on sentry posts in remote forest farms and village roads and several spies had been sent to different locations. After a battle against the enemy’s recce platoon we decided to break through to the German army in order to avoid major losses. This happened on August 6 and the men operating under the name of Erna group were now subjected to the 311. Infantry regiment, with which they continued till the end of the war under the name of Erna battalion. The reason why this major operation brought along relatively little losses to “forest brothers” and Erna group was that the enemy was afraid of entering the forest. Considering the relation of forces the operation could have ended much sadder for Estonians.
Massive repressions of communists against peaceful people
Unfortunately people of the neighborhood did not escape major losses, as after the failed operation the red fighters vent their anger on everybody whom they came across. The surrounding farms were burnt down and people were killed brutally.
The commander of the battalion was still colonel Kurg and all men who came from Finland still wore their Finnish uniform. “Forest brothers” and others, who had joined them in the forest and expressed their willingness to be members of the established unit, had already been recorded in the statements. There were 62 men plus 3 officers and 28 soldiers, who had arrived from Finland. The remaining 65 men were still completing their recce tasks and three had been killed. Immediately after the battalion joined the German army the Estonians, who had participated in capturing Tartu, 194 men and one woman also joined the battalion.
The four-week operation of the Erna group at the enemy rear area was possible only due to the unselfish and self-sacrificing help of the local people. Later the German army supplied the battalion.
Erna battalion
Erna battalion as such operated until the liberation of Tallinn. The German units moved mainly on big roads, but this battalion moved on the area between those roads. Tallinn was liberated on August 28.
Then the battalion was reorganized again. Some of the men left on the basis of contracts, but 111 new volunteers joined the battalion in Tallinn. Colonel Kurg was wounded near Tallinn and major Hindpere became the commander. Colonel Kurg did not withdrew because of being wounded, but because he could not arrive at a consent with Oberleutnant Reinhardt. He said that he had not wanted to be an adjutant for a Prussian Junker. Such contradiction between Estonian officers and Germans were frequent and as time passed and more “rulers” arrived the clearer distinction was made between them and us, i.e. the local people. The new, German occupation had started although the general aim of Estonians and Germans had been the same – to fight communists and send them back to the East.
Erna group in Saaremaa
Already before Tallinn was free two couples of the Estonian radio operators were sent to Saaremaa by parachutes to continue their operations at the enemy rear area. On the morning of September 9 the 1st battalions 1st company made a successful assault landing to the island of Vormsi and on Sept 12 joined the battalion again to participate in the assault landing to the northern coast of the Island of Muhu. This time the German units also participated and on September 16 they crossed the embankment of Muhu and conquered Orissaare.
Then they moved further to the west with Germans. They encountered almost now counter action and when they arrived at Kaarma on September 22 the members of the reconnaissance patrol, who had so far operated on mainland arrived there as well. On the same day those two couples that had so far operated in Saaremaa joined us. On September 27 we received an order to prepare the battalion for march and go to Tallinn where the battalion had to be liquidated. By October 10 the Erna battalion had ceased to exist.
445 volunteers
445 Estonian volunteers participated in units known by the name Erna. Before joining the Germans three men who had arrived from Finland were killed, seven of those who joined later were killed also. All in all ten men were wounded. Until liquidation of the battalion 10 men who came from Finland were killed and 17 of those who joined later. The numbers of the wounded were respectively 11 and 26.
After the liquidation of the battalion most of the men who had come from Finland returned there, as co-operation with Germans did not work out. Hopes that the former Estonian independence shall be recognized by the new conquerors had disappeared completely. However they joined the Finnish army as they enemy was the same.
When it became obvious by the beginning of 1943 that Germans would lose the war, many young Estonians followed the example of Erna members and instead of the German mobilization chose Finns for their new partners. By the beginning of 1944 so many of them had assembled that an Estonian regiment IR 200 was established; besides 400 men had joined the Finnish navy. At the same time the Finns also developed suspicions against their former partner, so they trained new men in radio counter intelligence who had to inform the Finns about the behavior of the Germans in Estonia. In return they were allowed to act as lieisons between the Estonian underground national committee and the former politicians of the Republic of Estonia in the west.
This group was the direct successor of the specially trained Erna group and four of them were members of the initial Erna. 15 of them were sent to Estonia before the Red Army arrived and their destiny was tragic: 11 men were killed in battle together with the “forest brothers” or were captured and brutally killed and five men were caught and sentenced to a total of 100 years in prison.
Bitter disappointment
In the later soviet “historical researches” all members of Erna were called bandits, who raped, killed and robbed the real Estonians, being drunkards on the German army’s payroll.
Everyone, who had fought as “forest brothers”, members of Erna or any other voluntary groups since the summer of 1941 were later, when they served in the German or Finnish army, convinced that after the war all countries shall have their former borders and independence as it had been allowed by the Atlantic Pact. 26 countries, led by the USA and England had signed this pact. And as we believed it we had a moral obligation to fight for the independence. The same belief was the reason why groups of “forest brothers” emerged after the war. Nobody believed that at the Conference in Yalta the whole Eastern Europe was sold to Stalin and from then on its life resembled a horror movie.
After Estonia regained independence we had some young officers and NCOs who followed the Erna group’s 1941 route. From these enthusiasts the Erna Society was formed, which started to arrange extremely popular military-sporting competitions. And these are popular not only in Estonia. Already in 1995 the Erna competition became international.
I feel proud that the memory of the Erna group has become an event for enhancing international friendship. Let us hope that we still have plenty of Erna raids ahead and friendship between nations would strengthen, so that there would never be wars because in a war all sides lose. But in sports there are always winners and winners are the best of the best.
Erna alluvus
Teema on pop sest keerleb ikka sellesama tuumse küsimuse ümber: eestlaste osalus lahingutegevuses Saksamaa poolel II MS-s.
Peamine argument tundub olevat, et ERNA üksus oli osa Saksa sõjaväest. Väide peaks olema vale - tegemist oli Soome alluvuses oleva üksusega, mille väljaõppes ja ilmselt ka tegevuse planeerimises osalesid Saksa ohvitserid. Ruutsoo poolt autoriteediks peetav Jakobsoni komisjon ütleb
"23 – A reconnaissance group called “Erna” is formed
near Helsinki from Estonian volunteers. The group
is prepared with the cooperation of Finnish and
German military intelligence."
http://www.historycommission.ee/temp/pdf/tables/chronology.pdf
Mitmed Ernas osalenud eestlased luurasid hiljem Sakslaste järele Soome kasuks. See, millega need mehed tegelesid pärast Ernas osalemist ei puutu tegelikult asjasse. Hilisemate sündmuste põhjal mineviku tõlgendamine on jäme metodoloogiline viga mida üks ennast ajaloolaseks nimetav inimene ei tohiks endale lubada. Vene propaganda aga sellel põhinebki.
Veel mõned lingid, mis ei lähtu emma-kummapoolsest propagandistlikust kallutatusest vaid üritavad edastada teadaolevat infot:
Veel kord Erna ajaloost
Eesti kodanikud Saksa relvajõududes
Teemast on juttu alajaotuses "Eesti kodanikud Soome relvajõududes
Teise maailmasõja ajal"
Peamine argument tundub olevat, et ERNA üksus oli osa Saksa sõjaväest. Väide peaks olema vale - tegemist oli Soome alluvuses oleva üksusega, mille väljaõppes ja ilmselt ka tegevuse planeerimises osalesid Saksa ohvitserid. Ruutsoo poolt autoriteediks peetav Jakobsoni komisjon ütleb
"23 – A reconnaissance group called “Erna” is formed
near Helsinki from Estonian volunteers. The group
is prepared with the cooperation of Finnish and
German military intelligence."
http://www.historycommission.ee/temp/pdf/tables/chronology.pdf
Mitmed Ernas osalenud eestlased luurasid hiljem Sakslaste järele Soome kasuks. See, millega need mehed tegelesid pärast Ernas osalemist ei puutu tegelikult asjasse. Hilisemate sündmuste põhjal mineviku tõlgendamine on jäme metodoloogiline viga mida üks ennast ajaloolaseks nimetav inimene ei tohiks endale lubada. Vene propaganda aga sellel põhinebki.
Veel mõned lingid, mis ei lähtu emma-kummapoolsest propagandistlikust kallutatusest vaid üritavad edastada teadaolevat infot:
Veel kord Erna ajaloost
Eesti kodanikud Saksa relvajõududes
Teemast on juttu alajaotuses "Eesti kodanikud Soome relvajõududes
Teise maailmasõja ajal"
Wednesday, August 6, 2008
Sirje-Erna Natso-Russofoobia
Nagu üks eespool kommenteerija mainis - Erna Retk on sõjalis-sportlik üritus. Ja ainult. Täiesti ideoloogiavaba. Peale selle on Erna üks raskemaid, et mitte öelda kõige raskem taoline retk maailmas.
Professionaalide hulgas peetakse seda üheks kõvemaks taoliseks võistluseks ja ainuüksi selle rekte läbitegemine leiab lugupidamist, rääkimata esikolmikusse tulemisest. Ja ei maksa alahinnata osalevate riikide välisesinduste poliitilise analüütilise võimekust - kahtlaste asjadega ei tegeleta.
Ma näeks probleem selleks kui tegemist oleks sakslastest natsipartei liikmetest koosneva luuresalga retkega, kes käis salaja tapmas tsiviilelanikkonna hulgas leiduvaid juute. Tegelikkuses oli tegemist Eestist Soome läinud noormeestega, kes ihusid kättemaksu (nende arvates) oma kodumaad okupeerivate vägede vastu. Kellega võidelid? Ikka keelatud sõjapidamismeetodeid tarvitavate nõukogude hävituspataljonide vastu.
Grupp formeeriti ajal ja väljaõpet alustati ajal kui N Liitu polnud veel rünnatud ja Soome-Saksa seos, mis läbi terve sõja oli suht platooniline ei saanud küll olla meestele teada. Et siis soovitad edaspidiseks, et kui uuesti mõni saksa luureohvitser nõustama ilmub, siis saba jalge vahele tõmmata. See on paraku munajoodikust lektor-tsivilisti käitumine ja mõtlemine. Sõjaväelane nii ei tee.
N Liit pidas Soome vastu agressiivset vallutussõda või alustas Sinu arvates Soome või oli Soome seda agressiooni väärt? Kujuta nüüd siis ette pirtsutavaid Eesti vabatahtlikke Soome luurerühmas. Missioonist keeldumise korral (mis neil mõtteski polnud) oleks neid kindlasti oodanud tribunal ja kuul kukla. Ametlikult polnud seda rühma olemas ja kehtisid sõja-aja seadused.
Sinu mure: "minul hirm vene proppari ees? sa teed nalja eks :)?"
Tsitaat Sinult: "Mille jaoks on Eestile vaja sellist mängu, mille taust on imehea võimalus Venemaal eestlasi fašistideks nimetada?"
Tsitaat Sinu iidol Ruutsoolt: "lähiaegadel on oodata Moskva uusi teravaid rünnakuid — Eestile fašismimeelsuse etteheitmist ja süüdistusi"
Kui rohkem põhjusi pole, siis milleks see teemapüstitus?
Ruutsooga on veel üks probleem, ta kirjutab: "Aga kogu see nõukogude [Eesti vabatahtliku liitumise] ajalugu on olemuslikult võlts. Võtmefaktid — kominterni kavad, NSV Liidu saatkonna kavandajaroll, NKVD terror, tankid tänavail jne on maha vaikitud".
Eesti NL-iga ühinemise osas on Ruutsoo järelikult valetaja.Kui Ruutsoo on valetaja, siis kuidas Sa saad ülejäänud tema juttu tõena võtta.
Kui ei ole valetaja, siis äkki uurid tema käest, mida ta 40-ndate sündmustest arvab. Samuti võiks Sa selguse huvides lugeda Jakobsoni komisjoni aruannet. Mitte seda natsiosa vaid seda teist osa.
Natsiokupatsiooni ajast võid lugeda kokkuvõtet, see seletab ära paljud asjad, mille vastu Sina siin argumenteerid. Ei saa muidugi välistada, et punakontseptsiooni järgi on ka Jakobson nats. Siis on Ruutsool juba kaks pattu hingel.
Minu kommentaar ei ole isiklik. Sinu süüdistused minu kuulumises mingitesse luureorganisatsioonidesse on isiklikud ja solvavad.
Professionaalide hulgas peetakse seda üheks kõvemaks taoliseks võistluseks ja ainuüksi selle rekte läbitegemine leiab lugupidamist, rääkimata esikolmikusse tulemisest. Ja ei maksa alahinnata osalevate riikide välisesinduste poliitilise analüütilise võimekust - kahtlaste asjadega ei tegeleta.
Ma näeks probleem selleks kui tegemist oleks sakslastest natsipartei liikmetest koosneva luuresalga retkega, kes käis salaja tapmas tsiviilelanikkonna hulgas leiduvaid juute. Tegelikkuses oli tegemist Eestist Soome läinud noormeestega, kes ihusid kättemaksu (nende arvates) oma kodumaad okupeerivate vägede vastu. Kellega võidelid? Ikka keelatud sõjapidamismeetodeid tarvitavate nõukogude hävituspataljonide vastu.
Grupp formeeriti ajal ja väljaõpet alustati ajal kui N Liitu polnud veel rünnatud ja Soome-Saksa seos, mis läbi terve sõja oli suht platooniline ei saanud küll olla meestele teada. Et siis soovitad edaspidiseks, et kui uuesti mõni saksa luureohvitser nõustama ilmub, siis saba jalge vahele tõmmata. See on paraku munajoodikust lektor-tsivilisti käitumine ja mõtlemine. Sõjaväelane nii ei tee.
N Liit pidas Soome vastu agressiivset vallutussõda või alustas Sinu arvates Soome või oli Soome seda agressiooni väärt? Kujuta nüüd siis ette pirtsutavaid Eesti vabatahtlikke Soome luurerühmas. Missioonist keeldumise korral (mis neil mõtteski polnud) oleks neid kindlasti oodanud tribunal ja kuul kukla. Ametlikult polnud seda rühma olemas ja kehtisid sõja-aja seadused.
Sinu mure: "minul hirm vene proppari ees? sa teed nalja eks :)?"
Tsitaat Sinult: "Mille jaoks on Eestile vaja sellist mängu, mille taust on imehea võimalus Venemaal eestlasi fašistideks nimetada?"
Tsitaat Sinu iidol Ruutsoolt: "lähiaegadel on oodata Moskva uusi teravaid rünnakuid — Eestile fašismimeelsuse etteheitmist ja süüdistusi"
Kui rohkem põhjusi pole, siis milleks see teemapüstitus?
Ruutsooga on veel üks probleem, ta kirjutab: "Aga kogu see nõukogude [Eesti vabatahtliku liitumise] ajalugu on olemuslikult võlts. Võtmefaktid — kominterni kavad, NSV Liidu saatkonna kavandajaroll, NKVD terror, tankid tänavail jne on maha vaikitud".
Eesti NL-iga ühinemise osas on Ruutsoo järelikult valetaja.Kui Ruutsoo on valetaja, siis kuidas Sa saad ülejäänud tema juttu tõena võtta.
Kui ei ole valetaja, siis äkki uurid tema käest, mida ta 40-ndate sündmustest arvab. Samuti võiks Sa selguse huvides lugeda Jakobsoni komisjoni aruannet. Mitte seda natsiosa vaid seda teist osa.
Natsiokupatsiooni ajast võid lugeda kokkuvõtet, see seletab ära paljud asjad, mille vastu Sina siin argumenteerid. Ei saa muidugi välistada, et punakontseptsiooni järgi on ka Jakobson nats. Siis on Ruutsool juba kaks pattu hingel.
Minu kommentaar ei ole isiklik. Sinu süüdistused minu kuulumises mingitesse luureorganisatsioonidesse on isiklikud ja solvavad.
Subscribe to:
Comments (Atom)