Erna organisatsiooni sünd ja selle tegevus 1941. aastal

Erna grupi tegevuses osalenud Ülo Jõgi kirjutab Erna dessandist, selle tagamaadest ja lõpust osaleja vaatepunktist.

Kaitse Kodu 4/2003 lk 18-22

Ülo Jõgi

Kui noored mehed põgenesid Teise maailmasõja algul Eestist Soome selleks, et astuda vabatahtlikult Soome sõjaväkke sõdimaks N. Liidu agressiooni vastu, siis 1941. aasta alguses sinna läinud noortel sellist motivatsiooni enam ei olnud. Küll aga olid okupatsioonivõimud hakanud end ilmutama täies jõhkruses.

Eestis algas totaalne psühholoogiline ja füüsiline rünnak kõigi demokraatlikult ja iseseisvalt mõtlevate inimeste vastu. Kõik selle, mis puudutas Eesti iseseisvust ja vabadusarmastust, pöörasid kommunistid pea peale. Üleöö oli valgest saanud must ja vastupidi. Seda ei suutnud võtta omaks inimesed, keda oli kasvatatud armastuses oma isamaa vastu ja kes olid vajadusel valmis ka Eesti iseseisvuse eest võitlema. Kuid selleks ei antud võimalust.

Eesti noormehed Soomes

Neid tegureid, mis mõjutasid noori, kes otsustasid põgeneda Soome – kes vahistamishirmus, kes tekkinud olukorra vastumeelsuse tõttu – , oli palju. Lahkujad olid idealistid, kes lootsid, et ehk avaneb neil mingi võimalus olla võõral maal kasulik kaotatud iseseisvuse eest võitlemisel.

1940/41. aasta talv oli nagu eelminegi väga külm, meri oli kaanetunud tugeva jääkorraga ja seda kasutasid mõnikümmend veel kooliealist poissi ja üliõpilast. Oli tunda kindlaid märke, et Saksamaa astumine sõtta N. Liidu vastu on vaid aja küsimus. Soomlased, ehkki alles jäänud alla Talvesõjas, kuid säilitanud oma iseseisvuse, ihaldasid saada tagasi Õda-Karjalat. Selleks nähti võimalust avanevat sakslastega sõjalist koostööd tehes.

Samal ajal leidsid Soomes elavad eestlased major Kristjan ja härra Vellner, et on paras aeg leppida kokku soomlastega ja kasutada äsja saabunud noori eesti mehi selleks, et koolitada neist raadiotelegrafiste, keda oleks võimalik saata luureülesannetega Eestisse. Soome kaitsejõudude peastaabi nõusolekul ja sealse raadioluure ülema major Hallamaa otsesel abil alustatigi noormeeste koolitamist. Õpetajateks olid Soome ohvitserid ja allohvitserid ning kogu 1941. aasta varakevadine tegevus käis suure saladuskatte all Espoo piirkonnas Staffani saarel.

Meid õppis seal 15 meest, kes kuulusid sellest hetkest Soome kaitseväe koosseisu. Konspiratiivsuse huvides ei kandnud me veel Soome mundrit ja ka kohalike elanikega ei soovitatud meil suhelda.

Tüli vande andmisel

Kui sakslased 22. juunil N. Liidule sõja kuulutasid, olid mehed sedavõrd küpsed, et neid võis rakendada radistidena seal. Oli vaid päevade küsimus, millal soomlased liituvad sõjaga. Helsingisse hakati koondama Soomes elavaid eestlasi, et moodustada neist vabatahtlike üksus Eestisse saatmiseks. Staffani saarel õppinud radistid said selga Soome sõjaväe vormi ja algasid teoreetiliste teadmiste praktilise rakendamise õppused, mis seisnesid kaasaskantavate miniatuursete raadiosaatjate ja -vastuvõtjate kasutamises maastikul.

Juulikuu esimestel päevadel liideti Munkkiniemis lahinguõppusi tegevate eestlastest vabatahtlikega ka Staffani saarel erikoolituse saanud mehed. 24. juulil andsime sealse koolimaja õuel korraldatud tseremoonial sõdurivande. Sakslased nimetasid kogu rühma Erna grupiks ja nendega liideti kaks sakslasest sideohvitseri – Oberleutnant Reinhardt ja Sonderführer Schwarze. Grupi ülemaks oli kolonel Henn Ants Kurg.

Juba vandeandmise eel tekkis esimene konflikt sakslastega. Viimased tahtsid truuduse vandumist Führerile, kolonel Kurg aga keeldus kohustamast eestlastest vabatahtlikke sellist vannet andma. Me polnud ju sakslased, vaid ainult nendega koostööks valmis vabatahtlikud eestlased, kellel polnud mingeid kohustusi Hitleri ees. Vaidluste tulemusena jõuti kokkuleppele, et kuna olime Soome sõjaväes teenivad vabatahtlikud, anname truudusvande Soome riigile. Sellega välditi meile vastuvõtmatut Saksa palgasõduri staatust.

Vandeandmise tseremooniast võttis osa 15 erikoolituse saanud ja 52 üle kogu maa kokku tulnud vabatahtlikku – kaks vandeadvokaati, üks kaubandusdirektor, politseija tsiviilametnikke, kooliõpetajaid, sõjaväelasi, kalureid, kooliõpilasi ja paljude teiste elukutsete esindajaid vanuses kuueteistkümnest kuni viiekümne seitsmenda eluaastani. Ohvitsere oli peale kolonel Kure oli veel kolm: major Hindpere, leitnant Lossman ja lipnik Grau.

Ebamäärane aeg

Juulikuu esimestel päevadel saadeti Erna grupp Pirtti saarele. Tõenäoliselt ei olnud operatsiooni käik veel lõplikult otsustatud. Liiga palju ilmnes variante selle teostamiseks. Helsingis Saksa saatkonna juures asuva Cellariuse grupi peakorteris, mis allus Saksa luureametile, peeti plaane kõnealuse üksuse Eestisse saatmiseks, kusjuures kogu operatsiooni ülem pidi olema Oberleitnant Reinhardt, kellele pidi alluma ka kolonel Kurg.

See oleks olnud paradoks, kus keerulise operatsiooni ajal võõral maal võõra rahva seas pidanuks sealse rahva hulgast pärit kõrgema auastmega ohvitser kuuletuma teisest rahvusest auastmelt madalamale ohvitserile.

Kuid otsus tehti ju hoopis kolmandas riigis Soomes ja meeste kohta, kes kuulusid vabatahtlikena Soome relvajõududesse. Nende lähetamine üle lahe kuulus otseselt Soome asjaomaste isikute kompetentsi, nagu seegi, missuguste vahenditega ja kuidas seda teha – see olenes soomlaste võimalustest.

Kus ja millal seda üksust kasutada, oli omaette küsimus. Mehed olid väga halvasti relvastatud: mõnikümmend vana tüüpi püstolkuulipildujat, igal mehel püstol FN kaliibriga 7,65, käsigranaadid, lõhkeainet, raadiosaatjad ja -vastuvõtjad. Oli ilmselge, et see ei olnud mingi lahinguüksus, küll aga kõlbas hädapärast Soome stiilis kasutatavaks sissiüksuseks, kelle peamine ülesanne oli koguda luureandmeid ja neid oma keskusele edastada ning häirida võimalusel vaenlase tagalat.

Otsus dessandi kasuks

Kogu üksus otsustati saata Eestisse dessandina. Kuidas seda aga teha, selles ei jõutud kuidagi üksmeelele. Tehti küll õppusi rannavalvelaevadelt sõudepaatidesse minekuks, nendega randumiseks ja maastikul edasi liikumiseks, kuid see oli esialgu kõik.

Vahelduseks toimus ühel päeval midagi, mis tõi rutiinsesse ellu elevust. Soome rannikuvetes oli teinud hädamaandumise Punaarmee MBR-2 tüüpi vesilennuk ja soomlased olid nõus andma selle meie kasutusse. Nimelt kuulus Erna gruppi ka Graueni-nimeline lendur. Kohe tekkis uus versioon dessandi korraldamiseks. Lennupaat pidi toimetama väikese rühma hästi relvastatud mehi Kahala järvele, kust need pidid tungima randa ja moodustama seal sillapea, kuhu laevadega tulev dessant saaks maabuda.

Nii oli see kavandatud teoorias, kuid kui Grauen üritas õhusõidukit veepinnalt üles saada, ei õnnestunud see kuidagi, vaatamata sellele, et kõik üleliigne visati pardalt maha ja ka vähendati sõitjate hulka. Lennuk ei tõusnud ikkagi õhku. Üldine arvamus oli, et lennuk polnud päris korras ja seega kukkus see variant läbi.
Palju aastaid hiljem, kui Graueniga kohtusin, tunnistas ta, et tema arvates oli plaan liiga hulljulge ja juba ette ebaõnnestumisele määratud ning seepärast ei üritanudki ta lennukit õhku tõsta.

Pirtti saarel päevad aga aina kulusid ja raadio teatas muudkui Saksa vägede edukatest operatsioonidest kõikjal, kaasa arvatud Eestis. Mehed olid pahurad ja juba kerkis küsimus, milleks üldse enam sinna minna, kui vaenlane on maalt välja aetud.

Järgmise kava kohaselt pidi dessandiks kasutatama kolme tüüpi veesõidukeid. Kõigepealt pidid teele minema kaks väikest kiirpaati, millest kummassegi mahtus kolm kuni neli meest, kes pidid maanduma esimestena Kolga lahes Salmistu küla lähedal ja moodustama seal sillapea. Samal ajal pidid sinna jõudma kolm tavalist aeglast kalapaati, mis pidid maale viima nelja Soome rannavalve laevadega kohale toodud põhigrupi.

Kuna erinevate aluste kiirused olid erinevad, pidid esimestena teele minema kalapaadid, nende järel väikesed kiirpaadid ja viimastena rannavalve mootorlaevad VMV-17. Kiirpaatide gruppi pidi juhtima Oberleutnant Reinhardt, kalapaatides oli igas viis ernalast ja rannavalvelaevades ülejäänud 38 meest, sh kõik neli ohvitseri.

Segadused merel

9. juulil näisid kõik tingimused sobivat, ilm oli vaikne, mis lasi oletada, et dessandi maabumisega ei teki probleeme. Kell 22, kui esimesed grupid olid juba teel, teatas improviseeritud laevastiku juht kapten Karring, et äsja saabunud teate kohaselt oli Tallinna reidilt hakanud Kroonlinna poole liikuma suur laevakaravan. Kapten Karring ja teised ohvitserid eeldasid, et selleks ajaks, kui meie laevad jõuavad Eesti ranniku lähedusse, on karavan möödunud sellest kohast, kuhu oli kavandatud dessant.

Tegelikult läks nii, et kui esimesed kaks gruppi jõudsid Eesti ranniku lähedale, sattusid nad selle karavani konvoilaevade vahele, sest konvoi koosseisu kuulus ka Tallinna kuivdokk, mis liikus oletatust palju aeglasemalt. Konvoi saatelaevad patrullisid mere poolt ja lennupaadid õhust. Nii polnud lootagi sealt läbi tungida ja mõlemad grupid otsustasid eraldi tagasi Soome minna.

Valvelaevad jõudsid koos nendel olevate meestega ettenähtud piirkonda, kui sealt hakkasid mööduma konvoi viimased laevad. Neid küll märgati, kuid suitsukatte varjus õnnestus siiski jõuda kokkulepitud kohta, kus ootavaid paate ega mehi muidugi polnud. Õnneks olid lavadel päästepaatideks sõudepaadid, millega mehed maale saateti.

Randumine

Hea üllatusena ei märganud vaenlane meeste maabumist. Paadid jäeti randa ja liiguti kiirmarsil sisemaa poole. Kuid kolonel Kurel polnud ühtegi kaarti, mille abil liikumist juhtida, sest kõik kaardid olid jäänud Oberleutnant Reinhardti kätte, aga teda ei olnud kusagil. Mõned mehed õnneks tundsid ümbruskonda.

Ületati Tsitre tee ja mindi edasi Narva maantee poole, kus algasid suured metsamassiivid. Seal otsest hädaohtu enam ei olnud.

Kohati esimesi metsavendi, kelle abiga saadi taludest, kus viimased olid end varjanud, korralik kõhutäis ja lubati endale väike puhkus. Õhtuhämaruses aga tuli liikuda edasi Mustjõe suunas, kus tehti puhkepeatus. Ainukesed, kellel polnud aega puhata, olid raadiomehed. Side keskusega oli olemas ja selgus, et Oberleutnant Reinhardt oli koos teistega tagasi Soome läinud. Teatati, et mahajäänud mehed üritavad 13. juulil 1941 uut dessanti Rutja rannal.

Kuna esimene päev Eestimaal oli olnud väga väsitav, said mehed väljasaadetud piilkonnalt uuemaid teateid oodates korralikul puhata ja oma hõõrdunud jalgu ravitseda. Õhtupoolikul saabus suure jooksuga piilur ja teatas, et Kehrast oli haarangule saadetud mõnesajameheline üksus hävituspataljonlasi koos paari soomusautoga. Kiirmarsiga suudeti end jälitajatest lahti rebida ja tänu kohalikele talunikele said kõik mehed õhtul sooja sööki.

Kolonel Kurg nägi ette liikumist Anna poole, et jälgida sealt liiklust Tallinna-Tartu maanteel.

Rutja dessant ei õnnestu

Soomes Pirtti saarel alustati 13. juulil uut dessanti Rutja randa. Seekord olid mehed sillapea moodustamiseks paigutatud kolmele kiirpaadile. Ülejäänud mehed olid ühel rannavalvelaeval ja lisaks saatis neid julgestuseks veel kaks rannavalvelaeva. Kuigi suveöö hämaruses jõuti märgata tumedat rannajoont ja kõik olid valmis maale minekuks, ei õnnestunud kahjuks ka seekordne operatsioon.

Eespool nägime valgusesähvatusi ja üle meie peade lendasid kahurimürsud üsna valvelaevade lähedale, paisates õhku veesambaid. Et vaenlane oli meid avastatud, tehti täispööre Soome ranniku poole ja sõitsime tagasi lähtebaasi.

14. juuli Leningradi raadiosaate sõjateate järgi aga olla ristleja Artjom hävitanud Rutja ranna lähistel dessanti üritanud fašistide kaatrid. Selle teo korda saatnud ohvitsere ja madruseid aga autasustati suure “kangelasteo” eest.

Esimene lahing

15. juulil liikus kolonel Kure grupp edasi Viskla suunas, ettesaadetud luuregrupp aga Ravila suunas, kus sattus vaenlase autokolonnile. Puhkes lahing ja selles sai esimene ernalane surma ning kaks haavata. Autokolonnis, mida rünnati, olid sõjatribunali esimees ja muud funktsionäärid, kes olid teel Ardusse, et seal kinnipeetavate üle kohut mõista. Selle lahingu tõttu jäi kohus pidamata, sest kohtupidajad said lahingus surma.

Peagrupp ootas kärsitult luuregrupi tagasitulekut, sest kokkulepitud aeg oli ammu möödas. Alles õhtul hilja jõudsid väsinud mehed kohale ja raporteerisid toimunust. Et oli oodata peatseid haaranguid kogu ümbruskonnas, tuli kiiresti kaduda. Sadas tihedat vihma ja riided olid märjad ning mehed vajasid puhkust ja sööki. 16. juulil tehti peatus ühe väikese metsatee ääres, kuid öösel avati laagri pihta raskekuulipildujate tuli, plahvatasid granaadid ja puhkes lahing, mille käigus tuli taas kiiresti põgeneda, et ennast jälitajatest lahti kiskuda.

Kautlasse!

Kogu grupp peale kahe radisti koondus vastupanuks eemal olevale soole. Radistid ei jätnud äkkrünnakule vaatamata maha raadiosaatjat, mille mahamonteerimiseks kulus aega. Peagrupp kiskus end haarajatest lahti ja liikus edasi Paunküla rajooni, kus kohtuti kohalike metsavendadega, kes soovitasid grupil siirduda Kautla soosaarele. Seal oli ees juba Tapal asuvast Punaarmee ratsaüksusest põgenenud leitnant Jaanhold oma meestega. Mehed olid hobuste ja täie lahinguvarustusega äsja sinna saabunud, et võidelda koos teistega punaste vastu.

Enamik mehi jõudis Kautlasse 17. juulil, radistid aga pärast metsades ekslemist kaks päeva hiljem.

Kuna Oberleutnant Reinhardt ja muud Soome jäänud ernalased olid ikka veel teadmatuses, mis neist saab, oli kolonel Kurel täielik voli toimida oma äranägemise järgi ja mitte oodata, millal saabub kõrge sakslasest ülemus.

Teade Erna salga maabumisest Eesti pinnale levis kogu ümbruskonnas ja kaugemalegi. Selleks aitas kaasa venelaste närviline propaganda, mis kutsus eesti rahvast üles hävitama Soomest saabunud valgesoome madusid, kes on toppinud oma kärnase kärsa Nõukogude Eesti lilleaeda.

Järgmised päevad Kautlas kujunesid töörohkeks. Nii lähedalt kui ka kaugelt saabusid üksikult ja salkades mehed, kes tahtsid ühineda Erna grupiga. Nendega üheaegselt tulid aga ka muude rühmituste esindajad, et kokku leppida edaspidises koostöös ja sidepidamise võimalustes.

Samal ajal saadi Soomes aru, et vaenlane on häiritud ja uus dessant pole otstarbekas. Tänu raadiosidele ilmnes, et Eestis on küllalt mehi, kes soovivad sõdida, kui neile rohkem relvi ja muud varustust saadetaks. Seega polnud oluline suurendada ernalaste arvu Kautlas. Palju tähtsam oli saata luureülesandega mehi muudesse Eestimaa rajoonidesse. Pealegi oli suurem osa eriväljaõppe saanud radiste alles Helsingis.

Paari mehe kaupa tulijad

Vastavalt sellele otsustati hakata saatma mehi paarikaupa koos raadiosaatjaga langevarjudega Eestisse. Langevarjuhüppeid oli sooritanud enne vaid üks mees, kuid see ei kujunenud üldse probleemiks, sest igaühele oli peaasi jõuda kodumaale enne, kui venelased on sealt välja aetud.

Nii hakatigi saatma langevarjureid paarikaupa Saksa kergepommitajaga He-111 vaenlase tagalasse. Esimesed kaks paari läksid teele 21. juulil. Üks paar pidi minema Kohtla-Järvele, teine Kautlasse. Paar minutit instruktsioone, kuidas peab maanduma, kui kukud metsa, ja oligi kõik. Veel küsiti ainult, kas oleme nõus alla hüppama, sest see oli juba vabatahtlike enda otsustada.

Ja nii need mehed Eestisse jõudsidki, sageli kaasas konteinerid relvade, padrunite, sidevahendite tagavaraosade ja esmaabitarvetega. Kui esimene paar oli alla hüpanud, ootas järgmine oma korda nii kaua, kuni maandusime Malmi lennuväljal Helsingis. Kohtla-Järve ümbruses saime õhutõrje tuld ja pärast kaotasid lendurid orientatsiooni ega suutnud Kautlat leida.

Meie päev

Kuid see ei häirinud enam meid. Järgmine päev oli juba meie kord. Kõik õnnestus. Olime juba 23. juuli hommikul Kautla saarel ja kandsime kolonel Kurele ette oma saabumisest. Saime talt korralduse liikuda Neeruti mägedele, et võtta vaatluse alla Porkuni mõisas peatuv 8. armee staap.

26. juulil hüppas üks mees koos käsigranaatide ja automaadimagasinide konteineritega Kautla lähedale, kuid sattus paarkümmend kilomeetrit kirdesse täitevkomitee esimehe koduõuele.

27. juulil pidi hüppama üks paar Tallinna lähistele, kuid mehed sattusid Viitna kanti. Teine paar pidi sattuma Rapla rajooni ja sinna nad ka imekombel jõudsid. 28. juulil hüppas üks paar, kellel kaasas sidumismaterjalid ja laskemoon, enam-vähem Kautla lähistele ja samal päeval hüppasid Junkersilt alla viimased 15 meest koos Oberleutnant Reinhardti ja Tartust appi toodud leitnant Marnotiga. Selle grupiga lõpetati tulemine ja varustuse saatmine õhu kaudu, sest juba 31. juulil keelas Saksa Wehrmacht relvade Eestisse saatmise.

Kautla ümbruses oli umbes poolteist tuhat põgenikku, kuid nendest vaid 200–300 mehel oli mingisugunegi relv. Meie radistid, kes olid saadetud eri gruppide juurde (üks paar Hirvelaane pataljoni, teine Mahtrasse kolonel Leithammeri juurde), teatasid suurtest metsavendade grupeeringutest ja taotlesid eranditult relvi ja lahingumoona.

Tegevuses

See aga ei sobinud Saksamaale. Kahjuks rebenesid needki konteinerid, mis olid eelnevalt saadetud, sageli langevarjude küljest lahti ja neid ei leitudki. Ka olid lendurite orienteerumisoskused Eesti metsasel maastikul üsna puudulikud.

Peale igapäevaste teadete saatmist vaenuliste vägede liikumistest tegid mehed ka mõned äkkrünnakud, näiteks Albu vallamajas hävituspataljonlaste vastu, kes olid põletanud jõhkral kombel ühe talu koos pererahvaga.

Kogu meie meeste elav tegevus Kautla ümbruses ei jäänud Punaarmeele märkamata. Kõik luureandmed ümbruskonnast kinnitasid suurte väeüksuste koondumist ümber Kautla raba. Üheaegselt tekkis järjest enam vaenlase agente, kes püüdsid end metsavendade sekka poetada. Need asjaolud sundisid üldist valvsust suurendama. Ardu–Järva-Madise maantee tõkestati langetatud puudega ja sealne sild mineeriti käsuga see vaenlase ilmumise korral õhkida.

Hävituspataljonide rünnak

31. juulil piirasid vaenlase regulaarväeosad, hävituspataljonid ja Läti kommunistid kogu piirkonna sisse ning sealsed metsad kammiti läbi. See teade tuli kell 10. Lahingust kõrvale hoida ei olnud võimalik, sest Erna põhisalga kaks rühma olid otsimas langevarjudega saadetud relvi ja neid ei olnud võimalik tagasi tõmmata. Seepärast andis kolonel Kurg korralduse neile langevarjuritele, kes alles kaks päeva tagasi olid saabunud ja suhteliselt paremini relvastatud ning puhanumad, korralduse asuda laagrist umbes kilomeetri kaugusel kaitsele ja vaenlase rünnak tagasi lüüa, et võita aega kaitsetute naiste ja lastega põgenike vaenlase haardest välja viimiseks ja laagri likvideerimiseks.

Major Hindpere korraldas relvastatud metsavendadest eesja külgkaitse põgenike kolonni lääne poole juhtimiseks, kui sealt, kuhu olid läinud meie langevarjurid, hakkas kostma algava lahingu müra. Enam kui pooletunnise lahingu järel hakkas tuli raugema ja siis jäi kõik vaikseks. Mõne aja pärast kostis taas mootorsõidukite mürin ning vastase raskekuulipildujad ja püssid alustasid esimestena oma tööd. Neile vastasid meie meeste kerged relvad. Granaatide lõhkemised ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Vastase tuli aina ägenes, meie oma aga rauges aeglaselt, sest laskemoon oli lõppemas ja lisa polnud kuskilt võtta. Veel mõni üksik püstolkuulipildujavalang ja siis jäi kõik vaikseks.

Peagi saabusid higised ja porised mehed, kellel ainsaks relvaks oli jäänud soome puss. Ei ühtegi padrunit enam ega käsigranaati. Kaks meest oli jäänud lahinguväljale surnuna ja üks raskelt haavatu oli viidud eemal asuvasse talusse. Lahingu ajal oli kolonel Kurg saatnud sinna abiväge, kuid abistajad olid jäänud liiga hiljaks ega suutnud enam suurt midagi korda saata.

Pikk põgenemine

Jäädi ootama vaenlase ilmumist, kui Kautla talu poolt kostis tulistamist. Hävituspataljon oli kiire haardega vallutanud talu ja tapnud selle elanikud. Kell 17 õnnestus Erna põhigrupil ja nendega liitunud meestel taas koonduda ja hakata lääne suunas läbi juba läbikammitud metsade taganema. Puudusid paljud, kes olid piilkondades või pidid eri suundades vaenlast tõkestama. Kuid enam ei olnud aega oodata.

Ajavahemikus 1.–4. augustini vahetati korduvalt laagripaiku. Luure andmetel olid metsataludesse ja külavaheteedele paigutatud vahipostid ja saadetud välja mitmeid spioone. Kui 3. augustil leidis aset lahing vastase luurerühmaga, otsustati suurte kaotuste vältimiseks Saksa vägede juurde välja murda. See õnnestus 6. augustil ja senini Erna grupi nime all tegutsenud mehed allutati 311. jalaväerügemendile, mille koosseisus tegid nad Erna pataljoni nime all kaasa edaspidise sõjatee.

Põhjus, miks see operatsioon metsavendadele ja Erna grupile suhteliselt väikesi kaotusi tõi, oli ründajate hirm metsa tungida. Jõudude vahekorda arvestades oleks kogu operatsioon võinud eestlastele hoopis kurvemalt lõppeda.

Kommunistide massirepressioonid rahulike elanike vastu

Kahjuks ei pääsenud suurtest kaotustest ümbruskonna elanikud, sest pärast ebaõnnestunud operatsiooni valasid punaväelased oma viha välja kõigi peale, kes ette juhtusid. Algas ümberkaudsete talude massiline põletamine ja inimeste elajalik tapmine.

Pataljoni ülemaks jäi kolonel Kurg ja kõik Soomest tulnud mehed kandsid edasi oma Soome sõjaväe mundrit. Nendega metsas liitunud metsavennad ja muud, kes olid avaldanud soovi olla selle loodava üksuse liikmed, olid siis juba kirjas aruandluses ja neid oli 62 meest. Lisaks kolm Soomest tulnud ohvitseri ja 28 sõdurit. Ülejäänud 65 Soomest tulnud mehest olid oma luureülesannete täitmisel erinevates paikades ja kolm meest oli juba langenud. Kohe pärast sakslastega ühinemist liitusid pataljoniga Tartu vallutamisel osalenud eestlased, kokku 194 meest ja üks naine.

Erna grupi nelja nädala pikkune tegevus vaenlase tagalas oli olnud võimalik ainult tänu kohalike elanike omakasupüüdmatule ja ennastohverdavale abile. Edaspidi varustas pataljoni juba Saksa sõjavägi.

Erna pataljon

Erna pataljon tegutses selles koosseisus kuni Tallinna vabastamiseni. Kui Saksa üksused liikusid peamiselt suurtel teedel, siis selle pataljoni teekond kulges nende teede vahelisel alal. Tallinn vabastati 28. augustil.

Seejärel reorganiseeriti pataljon uuesti. Osa senistest võitlejatest lahkusid lepingute alusel, kuid Tallinnas lisandus vabatahtlikuna veel 111 meest. Kolonel Kurg sai Tallinna all haavata ja uueks pataljoniülemaks määrati major Hindpere. Kolonel Kure eemalejäämine ei olnud tingitud mitte sellest, et ta oli haavata saanud, vaid ta lahkus ise oma kohalt, sest ei leidnud Oberleutnant Reinhardtiga ühist keelt. Nagu ta ise oli öelnud, et ei soovinud ta olla Preisi junkru kannupoisiks. Sellised vastuolud eestlastest ohvitseride ja sakslaste vahel ei olnud haruldased ja mida edasi läks aeg ning mida rohkem saabus uusi “valitsejaid”, seda selgem vahe tõmmati nende ja meie, s.t kohaliku rahva vahele.

Ernalased Saaremaal

Juba enne Tallinna vabastamist saadeti kaks paari eestlastest radiste langevarjudega Saaremaale, et nad jätkaksid oma tööd vaenlase tagalas. 9. septembri hommikul tegi pataljoni 1. kompanii õnnestunud dessandi Vormsi saarele ja 12. septembril ühines uuesti pataljoniga, et võtta osa dessandist Muhu põhjarannikule. Seekord võtsid operatsioonist osa ka Saksa üksused ja 16. septembril ületati Muhu tamm ning vallutati Orissaare.

Edasi liiguti koos sakslastega lääne poole. Erilist vastupanu peaaegu ei olnudki ja 22. septembril Kaarmasse jõudes saabusid sinna ka mandril senini tegutsenud luurajad. Samal päeval ühinesid meiega ka need kaks paari, kes siiani olid tegutsenud Saaremaal.

27. septembril tuli korraldus Erna pataljoni marsivalmis seadmiseks, et sõita Tallinna, kus pataljon pidi likvideeritama. 10. oktoobriks oli Erna pataljon lõpetanud oma eksisteerimise.

445 vabatahtlikku

Erna nime kandvatest üksustest käis läbi 445 vabatahtlikku eesti meest. Enne sakslastega ühinemist langes Soomest tulnutest kolm meest, hiljem lisandunuist seitse. Haavata sai kokku kümme meest. Üldse langes kuni pataljoni likvideerimiseni 10 Soomest tulnud 17 hiljem liitunud meest. Haavatuid vastavalt 11 ja 26.
Pärast pataljoni likvideerimist läks suurem osa Soomest tulnud meestest sinna tagasi, sest koostöö sakslastega enam ei sobinud. Lootused, et Eesti endine iseseisvus leiab uute vallutajate tunnustust, olid täielikult haihtunud. Küll aga astuti Soome sõjaväkke, sest põhivaenlane oli ühine.

Kui 1943. aasta alguseks oli ilmne, et sakslased kaotavad sõja, valisid paljud noored eest mehed Saksa mobilisatsiooni asemel ernalaste eeskujul oma uueks partneriks soomlased.

1944. aasta alguseks oli neid kogunenud sinna nii palju, et loodi Eesti rügement ÕR 200, lisaks oli 400 meest astunud Soome mereväkke. Et ka soomlastel tekkis samal ajal umbusk oma senise partneri vastu, koolitas nende raadiovastuluure uued mehed, kes pidid informeerima soomlasi sakslaste käitumisest Eestis. Vastutasuks lubati neil olla ka sidepidajateks Eestis tegutseva põrandaaluse rahvuskomitee ja läänes alles jäänud endiste Eesti Vabariigi poliitikutega.

See grupp oli otseseks järeltulijaks eriväljaõppe saanud Erna grupile ja seal õppust saanud paarikümnest mehest neli olid vanad ernalased. Nendest 15 saadeti enne Punaarmee kohalejõudmist Eestisse. Nende saatus oli väga traagiline: 11 meest langes võitluses koos metsavendadega või tapeti tabamisel jõhkralt ja viis meest langes vangi ning mõisteti kokku sajaks aastaks Nõukogude Liidu töölaagritesse.

Kibe pettumus

Hilisemates Nõukogude “ajaloouurimustes” ja ajakirjanduslikes tekstides nimetati kõiki Erna mehi bandiitideks, kes vägistasid, tapsid ja röövisid õigeid eestlasi, olles Saksa joodikutest palgasõdurid.

Kõik, kes alates 1941. aasta suvest võitlesid metsavendadena, Erna üksuses või muudes vabatahtlikes rühmitustes, olid hiljem Saksa sõjaväes või Soomes veendunud, et pärast sõda saavad kõik riigid tagasi oma endised piirid ja iseseisvuse, nii nagu see oli Atlandi pakti kohaselt lubatud. 26 riiki eesotsas USA ja Õnglismaaga olid ju kirjutanud sellele dokumendile alla. Ja selles usus oli meil lausa moraalne kohustus võidelda ka ise oma iseseisvuse taastamise eest. Sama teadmine põhjustas ka pärast sõda tekkinud metsavendluse.

Eestis leidus pärast iseseisvuse taaskehtestamist noori ohvitsere ja allohvitsere, kes võtsid ette retke Erna grupi 1941. aasta marsruudil. Nendest kasvas välja Erna Selts, mis hakkas korraldama Eestis noorte seas väga populaarseks saanud sõjalis-sportlikke võistlusi. Ja populaarsed pole need ainult Eestis, sest juba 1995. aastast muutusid Erna retke nime kandvad patrullvõistlused rahvusvaheliseks.

On uhke tunne, et mälestus Erna grupist on muutunud rahvusvaheliseks sõpruse loomise ürituseks.